Toitlustamise baasväljaõpe: läbitud!

Nii 27. kui ka 28. veebruaril oli terve päev pühendatud teooriale ja seda kahes grupis ehk osalejatel oli võimalus valida, kas tulla kohale laupäeval või pühapäeval. Pärast teooriat sai ennast kirja panna sobilikule praktikapäevale, mis tuli teostada sõduri baaskursusel viibivatele kaitseliitlastele süüa tehes.

Ausalt öelda on uus  toitlustuse BVÕ ülesehitus palju mõnusam ja mugavam, sest korraga ei pea terve nädalavahetuse kohal olema ning praktilisem pool ongi juba reaalne toidu tegemine sõduritele. Mulle igatahes meeldib.

Kuid nüüd teooria juurde. Võib ju mõelda,et mis see toitlustus ikka on: iga päev teevad naised kodus süüa. Kuid mida rohkem ma laua taga istusin ja kuulasin, seda rohkem ma mõtlesin: „Oh sa poiss! Mis raketiteadus siin nüüd on! Ohoo, see on küll väljakutse, mille pärast tahaks kohe metsa meestele süüa tegema minna!“ Seda alustades siis hügieenist väliköögis kuni menüü koostamiseni välja.

Ma ei julge kalkulatsioonidele veel mõeldagi, kuid väliköögi asukoht metsas oli ka juba üks korralik sõjaskeem. Köök on keskel, sellest ladu 10m kaugusel, 25m kaugusel on toidu jagamise koht, nõudepesu 50m kaugusel, WC 90m kaugusel jne. Igal asukohal oli piisav põhjendus ning selgitus, miks nii peab olema. Ma ei tuleks ealeski ise selliste asjade peale, kuid teooriat kuulates tundus see täiesti loogiline. Siinkohal ka ühe instruktori nali: välikäimla paigutati pealtnäha küllaltki hea koha peale, kuid kui oli vaja seda kasutada, siis künka võrra ülevalpool oli meestel valvepost! Jäi vaid loota, et ollakse viisakad ja WC poole ei vaadata.

Terve päeva jagu väliköögi toitlustuse teooriat oli täiesti piisav kogus, sest õhtul tundsin ma küll, et olen palju targem kui hommikul. Siinkohal suur tänu instruktoritele, kes olid nii elavad, sõbralikud ja kelle sõnadest oli tunda, et nad ka praktikas tugevad on. Lohutati meid ka sellega, et kui alguses tundub kõike nii keeruline meelde jätta, siis mida rohkem praktikat, seda lihtsamaks läheb - nagu iga uue asjaga. Teadmiste kontrolliks oli viimaseks meile ette valmistatud Kuldvillak! Mõnusalt mänguline võimalus ennast proovile panna. Väga hea lahendus!

20. märts oli aga minu praktika kuupäevaks. Õnneks või õnnetuseks, kuid kätt sain proovida vaid lõunasöögi tegemisel. Seadsin siis sammud kella kümneks jälle Plangu poole, päike paistis, naeratus oli näol ning käed valmis tegutsemiseks. Peale minu oli veel üks praktikant ning instruktoriteks Anneli Looken ja Annely Koolmann ehk neljakesi pidime tegema lõunat 90 inimesele ja valmis pidi see olema kolme tunniga. Jälle oli sissejuhatus ning asjade asukoha tutvustus kui paras tuumafüüsika ehk üksi ma oleks seda sööki jäänudki tegema, sest poleks näiteks soola üles leidnud. Nali naljaks, kuid tänu instruktorite juhendamisele sujus meil kõik väga ilusasti. Kui liha tükeldatud ja potti hauduma pandud, määrati mind lihavalvuriks ja maitsestajaks. Teine praktikant pidi kahte katelt kütma ja tuld jälgima. Ausõna, mul ikka oli hirm nahas: mismoodi ma nii suurt kogust nüüd maitsestan?! Kuid pärast mitut korda toidu maitsmist ja sai päris hea!

Nagu öeldakse, vigadest õpitakse ehk sain päeva jooksul paar õppetundi ikka ka. Muidu olekski praktika liiga lihtne olnud. Näiteks olid mul sinised kummikindad käes ja ilma mõtlemata tõstsin käega prügikasti kaane üles. Siinkohal kiitus instruktorile, kes seda kohe nägi ja ütles, et nüüd pean kinda ära viskama ja uue võtma. Teiseks võtsin lusika, et toorsalatit maitsta. Toppisin selle siis kohe salatisse ja siis suhu, mille peale instruktor jälle ütles, et seda lusikat enam salati sisse ei tohi panna. Siis jõudis mulle ka kohale see, miks me enne liha maitsmisel kulbiga lusika peale liha panime. Ma arvasin, et kuuma auru pärast, mis potist tuli, aga näe, hoopis ikka hügieeni pärast. Oh, mind, algajat küll! Kuid vähemalt need kaks asja on mul küll nüüd selged.

Toidu jagamisel sõduritele saime rohkelt kiidusõnu ning paljud tulid ka teist portsu küsima. Kõige suurem rõõm kokale, kui juurde ka küsitakse! Nüüd jäi veel nõudepesu ja koristus, mille lõppedes ma tundsin, kui väsinud ma olin! Tõesti, füüsiliselt on väliköögis toitlustamine raske ja ma osalesin vaid ühe söögikorra tegemisel!  Õnneks kartuleid koorima ega vahukoort vahtu lööma ei pidanud,  seega  nautisin kogu praktikat täiel rinnal.

Võib öelda, et kui liiga tihti ei pea õues süüa tegema, siis teinekordki ja siis juba otse metsa!