Suure-Jaani jaoskonna naised kostitasid kaaslannasid mõnusa päevaga

„Mulle ei meeldi üllatused. Seega sellisel päeval osalemine oli suur eneseületus. Kuhu meid viiakse? Mida me seekord teeme? Reaalselt oli alginfo ju piisav: sporti ei tee, mugavad riided, kõigile sobiv, lapsed koju jätta. Aga see riukalik alateadvus tahtis ikka pinget kruvida,” jutustas Evelin Laanemäe Viljandi jaoskonnast.

Kui lõbus seltskond oli malevas bussi istunud, hakati panuseid tegema: kuhu läheme, kas ületame maakonnapiiri ja kui ületamegi, siis millist. Kui buss peatus Põltsamaa lossi lähedal parklas, hakkasid asjalood pisut selginema.

„Muhe ja humoorikas bussijuht Tauno lubas, et hakkame maja ehitama ja Decorast saame ise materjalid järelkärule laduda. Vaimusilmas oli juba kanajalgadel maja nagu ühes muinasjutus,” rääkis Laanemäe.

Saime teada, et meid ootab kõigepealt ees avastusretk Põltsamaa lossis. Lühike jalutuskäik lossi õue. Ohh mis fiiling seal hõljus! Töömehed ja -naised valmistusid juba õhtuseks Tanel Padari kontserdiks. Külastajaid võis näha siin ja seal. Samas oli õu nii suur, et keegi kellelegi ette ei jäänud.Esimesena külastasime kohaliku käsitöö tegija Katre Arula poodi, mis oli üllatavalt suur ja õdus. Seal oli nii traditsioonilisi rahvarõivaste juurde kuuluvaid kindaid kui tänapäevaseid selja- ja vöökotte, mida kaunistasid helkurpildid. Evelin Laanemäe tõi välja, et huvitava lahendusena oli kasutatud seinal pusle lapivaipa, mida kaunistasid erivärvilised ja erineva suuruse ning disainiga nööbid.

Seejärel ootas meid lossis giid, kes tutvustas juunikuus avatud külastuskeskust, kus lugemist ja uudistamist oli palju. Kui natukene nuriseda, siis kohati olid infotekstid väga väikeses kirjas. Külastuskeskuses on loodud mitmeid erinevaid lahendusi, kuidas külastajatele asi huvitavaks teha, näiteks õhtusöögilaua ääres istusid virtuaalsed lossihärrad ja rääkisid oma ajastu pidude kultuurist või millise panuse nemad oma valitsemisajal Põltsamaale andsid. Kõndimist treppidest ja erinevates saalides oli mõnuga. Vahepeal sai jalga puhata kinosaalis, kus näidati Põltsamaa arengut ja ajalugu tutvustavat kaasa tõmbavat filmi.

Et lossist kogu emotsiooni saada, ootas ees lossitorni ronimine. Mõni kõrguse pelgaja vajas kaaslaste julgustamist ja iseenda veenmist, kuid üles läksid lõpuks kõik ning seda kogemust ei tule kahetseda! Lossitorni minnes olid seintel plakatid huvitavate fotode suurendustega, näiteks milline nägi mingi ruum välja kahe maailmasõja vahel. Uhked dekoorid, mööbel ja peeglite mäng. Torni eri korrustele on paigaldatud lugemistahvlid koos lisavõimalusega muusikat kuulata. Ühel sellisel tahvlil räägiti ballide korraldamise reeglitest ja kuulata sai kaht muusikapala, mida toona mängiti.„Milline lummav vaade lossitornist üle sillerdavate puulatvade! Kiriku torn oli meiega ühel tasapinnal vaid natukene kaugemal (loss ja kirik on omavahel kokku ehitatud). Sinna torni soovin tagasi minna, kui puud on raagus. Praegu paistis kõrgusest väga vähe vee sillerdavat rada. Ma arvan, et raagus puude ajal näeks jõesängi asukohti paremini. Hiljem jalutades Põltsamaa vahel, on näha kuidas jõgi teeb justkui jänese haake mitte ei liigu otse,” vahendas Laanemäe oma muljeid.Lõunasöök ootas meid veinikeldris ja restoranis Oberpahlen. Lisaks maitsvale praele saime kuulata ettekannet veinitootmise ajaloost Põltsamaal ja Eestis ning mekkida eri tootjate jooke.Pärast kehakinnitust jalutasime vihmatibutuse saatel Põltsamaa raamatukokku, kus selle perenaine, meie reisi korraldaja Viivika Lepp pakkus kohvi ja omaküpsetatud lossipreilide kooki. Kasutasime juhust ja uudistasime raamatukogu ja lisaks silmailuks Ukrainale pühendatud väike käsitöönäitus.Päevale pani punkti jalutuskäik roosisaarel. Seal oli meeletus koguses erinevates värvitoonides ja kõrgusega roose. Milline sõnades kirjeldamatu roosilõhn seal hõljus, seda raamimas jõe veevulin!Tarvastu jaoskonna naiskodukaitsja Liina Pärtma tõdes pärast reisi, et talle meeldis kõik. „Ma polnud varem käinud sellisel üritusel ja siis oli eriti huvitav. Restorani söök oli väga maitsev, tõsiselt hea! Ja seltskond oli mõnus, kõik olid sõbralikud. Minu arust võib-olla ainuke asi, mis ei olnud kõige parem, oli see, et kogu aeg kiirustati kellaajaga,” ütles ta.Suure-Jaani jaoskonna esinaine Viivika Lepp jäi päevaga rahule. „Mulle meeldis! Esiteks oli väga tore saada korraldamise kogemus. Meie Suure-Jaani jaoskonna juhtkond sai seeläbi omavahel palju rohkem suhtlema ning tundsin jaoskonna juhina väga suurt toetust. Mulle meeldis, et osalejad usaldasid meid, teadmata, kuhu viiakse ja mida tehakse,” rääkis Lepp. „Päeva lõpuks olin ise ka väga motiveeritud. Minu maailmapilt avardus kordades: olin koos heade kaaslastega, sain juurde ajaloolisi teadmisi, tekkis hulganisti uusi ideid. Tänan usalduse eest ja tunnen end veel rohkem hoituna, mille tõttu olen ka valmis enamat andma!”