Reis minevikuradadele

Kaaslasteks Liina Riismaa ja Jane Suu olime 13. aprilli varahommikul teel Orissaarde Saaremaa Sõjavara Muuseumis toimuvale Naiskodukaitse ajalooseminarile. Minu jaoks oli see esimene selleteemaline kohtumine ja ootasin põnevusega, mida uut ja huvitavat ma oma teadmistepagasisse lisada saan.

Kuna sihtkoht oli meile võõras, siis lasime ”härra Googlel” meile teejuhiks olla. Keerasime Orissaare lähedal suure tee pealt rõõmsalt ära ja siis valdas meid korraga üllatuste ning kahtluste mõttelaviin - millise kurvi taga kitsuke auklik metsatee üllatuslikult otsa saab. Vägisi tuli meelde filmist ”Viimne reliikvia” tuttav repliik ”Oleme me ikka õigel teel?” Naised oskavad sellistes olukordades tihtipeale huumoriga vinti veel juurde keerata ja saime tuju rõõmsaks. Jõudsime nõukogudeaegsete loomalautade vahele ja ennäe - olimegi kohal.

Õnnelikult kohale jõudes ja peale tervituskohvi nautimist sai sõna Naiskodukaitse ajaloogrupi uus juht Helle-Mai Kruusimägi (Orissaare jaoskonnast), kes avaldas lilledega ajalookomisjoni eelmisele esinaisele Erle Eenmaale tehtud töö eest tänu. Orissaare jaoskonna naised Anneli Pitk (esinaine) ja Ülle Sülla (aseesinaine) tutvustasid meile oma jaoskonna tehtud töid ajaloo kogumisel, talletamisel ja esitlemisel. Orissaare jaoskonna taasloomisest on peagi 20 aastat möödas ning käidud, tehtud ja kogetud on nii mõndagi. Nüüd on tegusad naised kõik vanad pildid kokku kogunud, sorteerinud ja paberkandjale saanud ning lisanud juurde info toimunud sündmuste aja ja osalejate kohta. Pildid on leidnud endale väärika koha Anneli ja Ülle ise käsitööna tehtud kaunites albumites. Naised andsid ülevaate, kuidas albumid on sündinud ja kust ning kuidas leida albumite tegemiseks sobilikke materjale. Albumite hoidmiseks on tehtud kaunid puust kastid, millel ilutsevad maalitud lilled ja plaadike kastis säilitatavate albumite aasta arvudega.

Lisaks on naised teinud iga aasta kohta just aset leidnud sündmuste kajastust, mis on talletatud käsitsi kirjutatud tekstidena, ise meisterdatud mälestuste raamatutesse. Raamatud on illustreeritud Anneli poolt käsitsi joonistatud piltidega. Ilus ja hea mõte seegi.

Orissaare jaoskonna tegusatel naistel jagub erinevate ürituste vahel aega muuhulgas ka sõdurpoistele sokkide kudumiseks ning jaoskonna kaunite tänuprosside meisterdamiseks. Oli tunda, et naised hoiavad kokku ning saavad koos palju asju tehtud. Orissaare jaoskonna naiskodukaitsjad saavad oma ettevõtlikkusega paljudele eeskujuks ning inspiratsiooniks olla. Aitäh teile toreda päeva eest!

Vahepeal saime võimaluse tutvuda Saaremaa Sõjavara Muuseumi kollektsiooniga. Margus Sinimets, kes muusemi tööd edasi viib, tegi meile huvitava ning hariva ringkäigu. Muuseumis on väga palju põnevat. Eksponaate oli alates sõjatehnikast kuni vormiriiete ja sõjaaegsete nõudeni välja. Lisaks muljetavaldav käsirelvade kogu ja Vabadussõjaaegse kuulipildujavaguni originaalsuuruses koopia. Oleks hea meelega vaadanud-kuulanud palju kauem, kuid kell ruttas  omasoodu ja pidime ajaloolise rännaku lõpetama. Muuseum on nagu peidetud aardelaegas ja hästi hoitud saladus, ei olekski osanud teda sealt otsida. Soovitan soojalt muuseumit külastamas käia ja lasta giidil seda osa ajaloost asjade kaudu jutustada. Me kõik tuleme minevikust - teades ja tundes minevikku oskame ka käesolevat hetke paremini mõista ja tihtipeale seda rohkem hinnata.

Järgmisena andis Helle-Mai meile ülevaate, kust ajaloo uuringuteks vajalikku infot otsida – millest alustada, kuidas edasi ja kuidas leida niidiotsi juhul kui infot napib. Ta on teinud ajaloo uurimisel suure töö ära, kuid tööpõld on veel lai. Kõlama jäi Helle-Mai mõte: ”Kui kuskilt ei alusta, siis ei ole seda ka.”

Tuleb tõdeda, et palju lihtsam oleks ajalugu pidevalt süsteemselt koguda, kui lasta seda kellelgi võõral näiteks 10-20 aastat hiljem kokku panna ja nuputada, kes need kaunid ja tegusad naised, neil kunagi tehtud piltidel olla võiksid. Kui näiteks igas jaoskonnas oleks vähemalt üks liige, kes koondaks kokku tegevliikmetelt saadud info jaoskonna tegemiste, piltide, artiklite ja meediakajastuste kohta, siis olekski juba mingil tasemel süsteem olemas.

Aeg lendas kiirelt ja oligi aeg koduteele asuda. Väikese huumori saatel valisime sõiduks varasemast tuttava aukliku teekese ning vurasime peagi juba Kuivastu poole. On tore tõdeda, et iga ühine ettevõtmine sisaldab väikeseid detaile ja fraase, mis asjaosalistele omajagu nalja võivad pakkuda ja millest vaid naised isekeskis aru saavad. Nii nagu selle loo algus ja ka lõpp ;) Seega  rõõmsaid koostegutsemise hetki kõigile.

Tänan oma reisikaaslasi selle eest, et ”käisime seal”.