21 kraadi aga mitte ainult!

Juba ca nädal varem võis arvata, et see nädalavahetus ei tule lihtne, sest oodata on külma pea 15 kraadi. Jah need üüratud -15 kraadi mis tekitasid judinaid, sest no ega väga ei mäletagi millal viimati nii palju lund ja külma nähtud sai. On üsna lohutav, et kogu vajaliku kraami kokkupanekut ei pea päris üksi ette võtma. Margel on lisaks varustusele kodus kasutada ka üsna korraliku kogemuste pagasiga mees, kelle teadmisi me mõlemad agaralt kasutame. Lisaks ei jäta me muidugi kasutamata ühtegi võimalust pommitada teisi lähemaid ja kaugemaid asjatundjaid, sest igaühel on mõni hea nipp, mille nad on reaalsetes oludes ise ära proovinud ja eks meil endil ka juba on mõningane kogemus eelnevatest kordadest.

Mina isiklikult olen ikka üle keskmise suur külmavares ja, et elu endale võimalikult talutavaks teha soetasin juurde ühe ekstra sooja soojapesu firmalt Aclima (tõeliselt väärt ost), lisaks veel ka tudumütsi ja -kindad ja salarelvana lisasin magamiskotti ka vanaema kootud villased sokid.

Aga ega me ju sinna ainult magama ei läinud. Tuli mõelda ka sellele, et kuidas päevad üle elada nii, et ikka elusa ja tervena tagasi koju ka jõuda. Kindad, sokid, siis varukindad ja varukinnaste varukindad, veel mõned sokid, kampsun, paar pluusi jms ja valmis ta saigi.

Asjad koos, kodused toimetused pauslile pandud, kihutasime Margega rõõmsalt vastu nädalavahetusele. Esimese üllatusena meid reedel õue magama ei saadetud. Jõudsin juba olla kurb, et no kogu magamisvarustusele kulutatud vaev on asjata ja no mu kindad ja mütsid jäävadki ikkagi proovimata. Aga no kuna juba hakkas sinna külmema poole kiskuma, siis oli isegi hea, et sai toas magada, ma olen ju ikkagi külmavares 🙂.

Uus päev algas meie jaoks 5.20- asjad uuesti kokku, viimased juhendamised ja teoorja soojas toas ning algas sõit välilaagrisse, kus meid ootas ees pikk ja külm päev telgi püstitamise, moodsa wc (ilma w-ta) ehitamisega, kamovõrkude, vaatlususposti ja  muude toredate asjadega. Päev oli pikk ja päriselt ka üsna krõbe. Juba üsna ruttu sai selgeks, et lubatud -15 kraadi on unistus ja -17 saabus üsna ruttu (aga see ei olnud veel kõik) kui naasime orienteerumiselt saime teada, et on saabunud uus rekord. Kuna taevas oli selge ja ükski pilv ei takistanud külma tulekut, siis saime teada, et vahepeal oli -17 kraadist saanud ajalugu ja uus reaalsus oli -21 kraadi.

Elu nagu sügavkülmas. Vesi jäätus pudelites, sügavkülmutatud vorsti ja juustu on päriselt võimalik süüa ja need maitsevad sooja teega üsna hästi. Vee keetmiseks kulub muidugi poole rohkem aega ja energiat isegi piiritus mis muidu on üsna ohtlik ja kergesti süttiv ei tahtnud põlema hakata. Nina külmus seest ära, juuksed härmatasid, käed külmetasid vahepeal. Uue kogemusena sain ma teada, et käed saavad minna nii külmaks, et enam ei tunne külma. Kätesoojenduskotid ei taha sellise külmaga hästi tööle hakata. Arvasin juba, et on praak ja koju jõudes esimese asjana kirjutan müüjale, et ta need tagasi ostaks, aga saime need siiski tööle.

Kui meie kaasvõitlejad pidid tegelema oma külmetavate jalgade probleemiga (ainus lahendus oli teha paar tiiru ümber laagri, et veri ikka vedel püsiks jalgades). Sõdurisaapad on väga mugavad, aga need ei ole kohe kindlasti soojad ja mida paksemad on sokid, seda vähem ruumi jääb varvaste liigutamisele. Meil Margega on aga üks trump- overbootsid. Kes ei tea, siis need on sellised toredad saabaste peale pandavad saapad, mis aitavad nii vihmas, lörtsis kui külmas. Terve pika ja külma päeva jooksul ei olnud meie jalad kordagi külmad ega jahedad vaid mõnusalt soojad. Siinkohal ei saa ma jätta tänamata Karelit, tänu kelle õppetustest ja kogemustest lähtudes me need kasutusele võtsime.

See oli vast minu esimene sellises temperatuuris telkimine. Müts, kindad, soepesu ja vanaema villased sokid täitsid oma eesmärki sihipäraselt. Natukene paremini saab muidugi alati, sest vahepeal andis tunda küljealune külma õhkav maapind ja pealtpoolt õhkas ka korralikult, millele me ka juba tuleviku tarbeks lahenduse välja mõtlesime.