Turvaliselt vee peal ja oskuslikult maastikul. Kuidas Soome naised seda teevad?

Niinisalos asub Pori brigaadi laialdane sõjaväelinnak, kuhu lisaks ajateenijatele mahutati 7.-9. septembri nädalavahetuseks umbes 400 igas vanuses ja igas pikkuses naist, teiste seas neli Eesti naiskodukaitsjat. Tänavusügisese Niksula nime kandva õppuse kümne erineva kursuse õppurite seas said Olga Kolomainen ja Kristina Varjend omandada maastikuoskusi ning Kadri Vider ja Ave Paavo harjutada seda, kuidas turvaliselt vee peale jääda. NASTA vabatahtlikest koolitajad olid poolteist aastat õpetamiseks ettevalmistusi teinud, sest kavas oli hästi palju erinevaid kursuseid ja rahvast oli ka palju.

Saanud pähe NASTA logoga villase sirelikarva suusamütsi ehk pipo, selga laigulise vormi, kaasa vihmariided ja voodipesu, lasime end sõidutada oma majutusalale, millel kiri „UN“. Korralikult kindlustatud laagripaik sisaldas narivooditega majakesi, kaht õppeklassi ja saunakompleksi, lisaks paargulaadne grillhoone.

Esimene tund koosnes rividrillist laigulises vormis ja lillades pipodes (ehk „mustikakurkidena“: altpoolt roheliselaigulised ja pealtpoolt lillakad), et marssida ühiselt lipuväljakule kursuste avamisele. Kõige uhkem selle sündmuse juures oli täies hiilguses sõjaväeorkester! Lipulaulu saatel heisati Soome lipp, pealikud pidasid kõnesid, päike paistis lagipähe ja juuksed pipo all hakkasid tasapisi ajusid keetma. Üks tüdruk veeturvalisuse kursuselt minestaski väheke ära.

Esimene ühisloeng rääkis hübriidohtudest tänapäeva maailmas ja tutvustas NASTA organisatsiooni, seejärel kiirustati õhtusöögile. Kursuste lõpuks kujunes siiski välja ühine arvamus, et naiskodukaitsjad annavad paremini ja läbimõeldumalt süüa.

Veeturvalisuse kursuse vahvad meremehed on oma vabatahtliku koolitaja oskusi lihvinud Saaristomeren Merivartion Kilta koolitustel. Sestap jagus neil hulganisti nii tõestisündinud lugusid kui ka võrdlusmaterjali sellest, milline päästevest päästab ja milline ainult vette hulpima jätab; kuidas kallile veesõidukile ostetakse kallis kaardiplotter, kuid paberkaarti lugeda ei osata ja valesti juhitud plastist mootorpaat võib väga kiiresti uppuda ka selge päevaga. Sõlmede tundi jaksasid need imelised inimesed teha aga nii veeturvalisuse kui ka maastikuoskuste kursuslastele eraldi!

Üks sammulugeja luges esimesel päeval kokku vähemalt 12000 sammu, teisel päeval oli sel aku tühi, aga jalad õhtuks väga väsinud. Järves ujutud samme me isegi ei mõõda, sest ujumine päästevarustuses on veel kohutavalt väsitavam!

Kristina ja Olga tutvustasid oma kursusejuhendajatele Naiskodukaitse loodud äppi “Ole valmis!” ja huvi oli elav, oodatakse tõlget. Väidetavalt on soomlastel Naiskodukaitselt palju õppida, seda just meie õppuste praktiliste läbielamismeetodite osas.

Mida õppisime?

Kristina õppis, kuidas ohutult kirvega puid lõhkuda (eriti hea on seda moodust lastele õpetada) ja kuidas hästi edukalt lõket süüdata ja tulepulka kasutada. Üks huvitav telgikinnituse sõlm on soomlastel ka. Telgid ise olid ägedalt mummuliste paikadega ja suurte ahjudega.

Soomes on põnevad katelokid – suured ja kohmakad, aga kergemad ja turvalised. Kui lõke on üleval, võiks seda söögitegemiseks tõhusamalt kasutada. Väga maitsev oli kanarbiku ja kaselehe tee. Söödavate taimede tund oli õpetlik – saime katsuda, näha, maitsta. Soomlasi üllatas, et Eestis viheldakse ka nõgestega.

Olga arvas, et orienteerumine väga edukalt just ei läinud, kuigi tükike talupojamõistust aitas hädast välja. Ühe geopeituse punkti vastus “kaselehed ja sammal” öeldi kohtunikele eesti keeles ja kohtunikud olid veidi plindris otsustamaks, kas sisuliselt õige vastus neile eesti keeles arusaadav on. Eestlased pani aga pidevalt lõkerdama osoonimürgitus. Ja kui lõke põleb, siis võiks seda tunduvalt rohkem “ära kasutada”, selmet lihtsalt selle ümber lõkkejutte vesta! Enamus maastikuoskuste kursusel osalejaid olid linnanaised, kellele sedalaadi metsaelu oli esmakordne kogemus.

Kadri kui hea ujuja jaoks oli suurim katsumus hulpida täies päästevarustuses abituna tuulevaikse ilmaga soojas järvevees – tahtnuks end tavapäraselt kõhuli keerata ja ise hädast välja aidata, kuid korkvest takistas! Ka päästeparvele ronimine osutus ootamatult keeruliseks ülesandeks. Põnev oli jälgida, kuidas päästeparv end suure sisinaga plastkookonist lahti rullis. Käe sisse said harjutatud päästerõnga ja viskeliini heited, lisaks avardus silmaring võimalike käepäraste päästevahendite osas.

Tagasiteel Helsingisse kokkuvõtteid tehes võisime kõik nentida, et osaleksime NASTA kursustel veel ja veel. Oma eelistused kursuste teemade osas olid igaühel, näiteks kõlab ohutushoiu instruktori jaoks intrigeerivalt kursus nimega “Toimetulek elektrita”.

Loe lisaks (ja testi oma soome keele oskust, et pürgida järgmistele NASTA kursustele):

Naisten Valmiusliitto https://naistenvalmiusliitto.fi/

NASTA harjutused https://naistenvalmiusliitto.fi/koulutukset/nasta-harjoitukset/