Staabiassistent Rootsis õppusel: duubel kaks

Riik on lõhenenud ja sellepärast kriisis. Õppuse raames loodi iga päev uudised ja ajaleht. Lisaks alustati teabe jagamisega sotsiaalmeedias. Seda kanalit tuli jälgida ka staabil, sest näiteks just sealt tuli esmane informatsioon pantvangide pääsemisest.

Õppus oli jaotatud erinevate Rootsi linnade vahel. Mina asusin Enköpingu linnas, kus paiknesid maaväe üksuste staabid ja põhieesmärk oli anda ohvitseridele rahvusvahelises staabis töötamise kogemus.

Minu ülesanne oli koos teiste staabiassistentidega toetada ohvitsere. Põhilised kohustused olid elektroonse lahingpäeviku täitmine ning käskude ja suunitluste saatmine ja vastuvõtmine e-maili teel. Lisaks pidime abistama elektroonses keskkonnas orienteerumisel: kust leida vajalikke käske, kuidas koostada raportit jne.

Staabiassistendid läbisid eelnädalal koolituse ja õppisid, kuidas töötada õppuse portaaliga. Ohvitseridel seda võimalust ei olnud ning seetõttu vajasid nad ka alguses suuremat tuge. Kahjuks ei olnud ka Eesti staabiassistentidel võimalus eelnädalal osaleda, aga meil oli elektroonse lahingpäevikuga töötamise kogemus ja olime kiired õppijad, seega eelnädalal mitte osalemine meile takistuseks ei saanud.

Õppused pole sarnased

Käisin samal õppusel ka 2015. aastal, kuid seekord oli kõik veidi teisiti. Ühe brigaadi asemel oli kaks ja seetõttu olin mina Eesti staabiassistentidest üksinda viiendas brigaadis. Elbe Lumiste ja Karmen Vesselov olid kahekesi neljandas brigaadis.

Sama oli see, et  ülimalt võimekas ja hinnatud infohaldusjuht Viljar Hallik oli taas minuga samas brigaadis ja neljandas oli Kaitseliidu peastaabist võrratu Monika Saarmann. Nemad olid staabiassistentidele alati toeks, ehkki sel aastal kasutusel olev portaal neile järjepidevalt kaikaid kodaratesse loopis.

Sellisel õppusel on staabiassistent  ümbritsetud ohvitseridest ja võib tekkida tunne, et oled väike putukas, kes on toodud kohale nende teenimiseks. Tegelikkuses möödub see tunne aga väga kiirelt. 99 protsenti ohvitseridest mõistavad, et staabiassistent on neile vajalik ja (ei taha küll üle dramatiseerida, aga...) hea staabiassistendita on sõda kaotatud.

Võrreldes veel seda ja 2015. aastat, võib märkida, et kaks aastat tagasi möödus aeg taktikalises keskuses tegusamalt ja ühel päeval läks lahingpäevikusse lausa 500 kirjet. Sel aastal oli tempo palju aeglasem ning kahe nädalaga tegin lahingpäevikusse kokku umbes tuhat sissekirjutust. Omad katsumused olid ka selle madala tempo juures, kuna failid kippusid süsteemisiseselt kaduma. Teisalt aga õpetas see, kuidas neid leida. Nii et alati on halvas asjas ka midagi head.

Tänu kaaslaste toele oli mul õppuse lõppedes võimalus seista koos iga sektsooni parima ohvitseriga brigaadi ees ning saada tänu staabi- ja brigaadiülemalt. Sellised hetked teevad õnnelikuks!