Ohutushoiu instruktorid käisid end Ida-Virumaal täiendamas

Laupäeva hommikupoolik algas Jõhvis Alutaguse malevas Päästeameti Ida päästekeskuse Ida-Virumaa päästepiirkonna juhataja Tarmo Anton loenguga ohtlikest ainetest ja kiirgusest. Juttu tuli sellest, kus üldse võib juhtuda õnnetus ohtlike ainetega, milline on ohtlike ainete märgistus ning põhjaliku ülevaate sai ka ohupiktogrammidest ja ohtude tuvastamisest.

Pärast lõunat viis tee Kohtla-Nõmmele, kus kaevandusmuuseumi õppeklassis ootas meid Viktor Siverin keemiatööstusettevõttest Eastman Specialties OÜ-st. Ta tutvustas rahvusvahelise ettevõtte tööpõhimõtteid ohutuse vallas, rääkis, kuidas koolitatakse nende töötajaid ohtusid märkama ja reeglitest kinni pidama ning andis ülevaate ka enesekaitsevahenditest. Siverin rõhutas, et ohutuse kohapealt ei tohi teha mitte mingisugust hinnaalandust. Seejärel viis meie tee sõna otseses mõttes maa alla endistesse kaevanduskäikudesse, kus endine kaevur, nüüdne giid Jüri Sala rääkis sellest ohtlikust ja raskest tööst. Lõhkamised, varingud, ohtlikud gaasid – on ilmselt raske leida ohtlikumat ametit...

Edasi jätkus päev aktiivselt, sest Alutaguse matkaklubi Leho Lahtvee viis usinad õppurid tutvuma kohaliku omapärase maastikuga Kohtla-Nõmmele Aidu karjääride alale. Teemaks ohutusreeglid looduskeskkonnas. Esimese õppetunni saime juba matkakeppide kasutamisel, kuidas nendega lompide või laugaste sügavust mõõta, mismoodi neile toetudes mäest üles ronida ning ohutult alla tulla. Matkamise vahepeal täitsime ka ülesandeid: juhenda oma kaaslast metsas liikuma, kui ta enam ei näe, tassi kaaslast köiest tehtud „kanderaamil”, turni siksakke tehes järsust mäest üles. Õhtusöök valmis samuti metsas katelokis.

Pühapäeval viis meie tee Sillamäele. Sealses kultuurikeskuses saime mõtlemapaneva tagasivaate ajaloole, mismoodi ja mis põhjustel see salapärane linn kerkis. Uhke punase sameti ja lühtriga kaunistatud keskuse põranda all peitus toona ja nüüdki pommivarjend. Varjend täidab nüüd peamiselt muuseumi ülesannet, ent vajadusel pakuks kindlasti ka vajalikku kaitset. Saime piiluda ka lähedal asuva kortermaja alla pommivarjendisse. See sopiline ning tarvilike tualettruumidega ruum mahutaks peitu terve suure maja jagu rahvast.

Sillamäe päästekomandos saime uudistada päästeautosid ja -tehnikat ning päeva lõpetas kohtumine demineerija Raivo Johannesega. Johannes rääkis lõhkeainetest, kuidas neid leides käituda ning demonstreeris mõnd juba kahjutuks tehtud eset.

Kahepäevane seminar pakkus palju kogemusi ja mõtteainet. Tõepoolest, selleks, et ohtusid tunda, tuleb õppides „käed mustaks teha” ning kogetu põhjal on võimalik oma oskusi ja teadmisi veel paremini edasi anda nii uutele naiskodukaitsjatele kui ka jagada teadmisi ja oskusi elanikkonnale. Aitäh Alutaguse naistele!