Naiskodukaitsjad rühkisid läbi muda Utrial 16. kohale

Utria Dessant algas Rapla naiskodukaitsjatele Reelika Rohustele, Maire-Anu-Liis Oidsalule, Kaidi Kauffeldtile ja Kersti Ojametsale 16. jaanuari õhtul, mil starditi Jõhvi lähistelt võistlusrajale. Tugimeeskonnana osalesid Rapla maleva vabatahtlikud Mehis Oidsalu ja Reinart Roo. Kokku enam kui 93-kilomeetriseks kujunenud raske võistluse lõpujooks oli 18. jaanuaril Narva-Jõesuu ranna-alal.

„Meie eesmärk oli võistlusrada läbida ja kindlasti lõpetada. Tahtsime võistkonnaga just talvisele, lumisele võistlusele, Utriale, kuid talv jäi seekord taevasse,“ sõnab Reelika Rohuste. „Raske oli öine rändamine pimedas ja väga märjas looduses, kus kõikjal olid sügavad kraavid triiki vett täis. Tuli nuputada turvalisemat teekonda ülesandepunktidesse, ja nii mitmeid lisakilomeetreid vantsides tekkis hetkeks mõte, et miks küll!? Kuid selle mõtte peletas meeskonnakaaslane kiiresti peast ning edasi oli ainult tahe finišisse jõuda,“ sõnab Maire-Anu-Liis Oidsalu.

Võistlustrassi läbimine oli katsumusterohke, põnev teekond, mis koosnes koordinaatide järgi jalgsi liikumisest kontrollpunktist järgmisse ning neis kõige erinevamate ülesannete lahendamisest. Punkti jõudmiseks oli ette antud kindel kellaaeg ning see tähendas, et magamine, puhke- ja söögipausid tulid sobitada vastavalt võimekusele vastutegevust vältides maastikku läbida. Rapla naiste „unekonto“ oli kahe võistluspäeva peale kokku vähem kui kaks tundi. Ära kogeti ka liigväsimusest tekkinud hallutsinatsioonilaadseid seisundeid.

Psühholoogiliselt oli kõige raskem moment, kus otsustati, et ühel võistlejatest oleks enne lõppu mõistlik katkestada. „Päriselu ja tervis on olulisemad kui stardipunktis jagatud kümme „elu paberil“, võttis hetke kokku Reelika Rohuste. Naiste võistlustahe viis neid edasi sihikindlalt kolmekesi finiši suunas. Võistluse reglement lubab lõpetada kolmekesi ning nimetatud „paberelud“ on need, mida peab loovutama, kui vastutegevus võistlejat rajal tabab.

Ülesanded kontrollpunktides olid eriilmelised. Ühes neist tuli valmistada etteantud väheste vahendite abil väikeloomade püüdmiseks mitut sorti püüniseid, mis ka reaalselt töötaksid. Teises tunda ära ekraanil ilma naaberriikideta, vaid kontuuridena esitatult, millise maailma riigiga on tegu. Ühe kirkamana jäi aga meelde SERE ehk ellujäämisoskuste kontrollpunkt, kus kõigil neljal osalejal seoti käed köidikutega, pähe tõmmati kott ning nad pidid suutma üksteisega sõnu kasutamata koostööd tehes pageda telgist, kuhu nad legendi järgi olid valvuri uinumise hetkel jäetud. Rapla naised olid selles punktis edukad, sest pükstetaskust noa saanud võistleja aitas kiirelt kogu naiskonna köidikutest vabaks. Järgmiseks tuli kohe tuletegemisülesanne, seda muidugi ilma tikkude ja tulemasinata. Naiste kasutusse anti magneesiumipulk, erinevaid kemikaale ning kolmanda ülesande lahendamisvariandina püssirohtu täis padrunid, traati ning kasetohtu.

„Militaarvõistluse pisikuga nakatudes on oht, et vaim saab tugevamaks kui mõistus ja me kipume enda füüsisele liiga tegema. Kogu võistlus aga annab tagasi nii suure energia, milles saab pikka aega lennelda,“ sõnas Kersti Ojamets ning lisas, et algselt oli kõige raskem hetk hoopis otsustamine, kas minna võistlema või mitte. Õnneks otsustati minna. Üksmeelselt kiideti kohtunike ja teiste võistlejate loodud positiivset õhkkonda ning põnevamateks kontrollpunktideks arvatigi SERE ülesannet ning takistusraja läbimist. Takistusrajaks oli jõe ületamine köitel kõndides ning edasi liikumine mööda kivist jõesängi, libedaid kive ja vettekukkumist trotsides.

Rapla võistkonna naised on varasemalt osalenud eri koosseisudes Naiskodukaitse koormusmatkadel, Põrgupõhja ja Pitka retkedel, kuid Utria Dessant oli neile üheskoos läbida esmakordne. „Oleme väga tänulikud meie toetusmeeskonnale, Mehisele ja Reinartile! Nemadki ei saanud magada, hoopis võtsid meid lubatud võistluspunktides vastu sooja joogi ja hea sõnaga. Näha omasid ootamas, see annab palju jõudu juurde!“.

Utria Dessant on Erna Seltsi ja riiklike jõustruktuuride koostöös korraldatav sõjalis-sportlik võistlus, mida peetakse 1919. aasta Eesti ja Soome pataljonide ühise eduka meredessantoperatsiooni mälestuseks. Tänavu leidis võistlus aset 22. korda ja oli eriline, sest esmakordselt mindi rajale suuskadeta. Kogu võistlusraja peavad võistkonnad läbima varjatult, luureoskusi kasutades ja vastutegevusi vältides, samal ajal lahendades erinevaid sõduritarkusi nõudvaid ülesandeid.