Naiskodukaitse juhtide õppepäevad kui innustav samm paremasse tulevikku

Kutse osaleda novembri viimasel nädalavahetusel Naiskodukaitse iga-aastasel juhtide õppepäevadel oli mulle väga tähtis, sest värske vabatahtliku liikmena ning peatse avalike suhete grupi spetsialistina vajasin hädasti lisainfot organisatsiooni käekäigu ning tulevikusuundade kohta. Tundes ennast ning adudes, kuidas mu aju enda jaoks kõike uut ning põnevat nagu švamm vett ammutada suudab, jõudsin juba esimese õppepäeva lõppedes tõdemusele, et nii töökasse ja pika ajalooga organisatsiooni sisse elamiseks ei piisa ei ühest, kahest ega kümnest päevast.

Sellega peab lihtsalt kokku kasvama ja see teekond saab olema äärmiselt põnev. Ohutushoid ning elanikkonnakaitse ei ole Eestis isearenev ega isetoimiv protsess ning mina isiklikult kavatsen anda endast parima, et nendes Naiskodukaitse suundades juba järgmisel aastal ka enda maksimumpanus anda. Olen ema kahele lapsele ning soovin, et minu lapsed läheksid järgmisel aastal esimesse klassi teadmisega, et Eesti on turvaline paik elamiseks.

See tohutu energia ja tahe midagi päriselt ära teha, mis suures osas vabatahtlikest ringkonnajuhtidest õhkus, oli lausa kadestamisväärne.

Vahepeal tekkis ausõna tunne, et neil naistel pole ei peret ega lapsi, rääkimata põhitöökohtadest. Ja siis liikus mu pilk taas kordamööda kahele naisele, kellel oma kaasa võetud alla aastaste lastega mitte ükski aastaettekanne kuulamata ega töötoas osalemine tegemata ei jäänud, vastupidi, nad olid 100% kohal.

Vot selline ongi naine. Eesti naine. Just seesama, kellest ka mehed kevadisel seminaril rääkisid. Ja see oli innustav.

Ma olen ise kasvanud peres, kus peaasjalikult toimetas meiega vanaema, kelle eesmärk oli oma veidi sõjakooli meenutavate kasvatusmeetoditega minust ja mu õest kasvatada kodanikud, kes ei vingu, kes ei ole haiged ning kelle enesemotivatsioon on keskmisest kõrgem.

See, et ma olen tänaseks jõudnud Naiskodukaitsesse, tõestab, et see tal ka õnnestus ning olen selle eest ääretult tänulik. Kirsiks tordil on muidugi see, et teed viisid mind kokku teiste samasuguste naistega, kellega jõudusid ühendades saame Eesti heaks palju korda saata. Ma imetlen naisi, kes juba aastaid, või lausa aastakümneid kogu oma vaba aja Naiskodukaitse tegevusse on panustanud. Jah, elutõde, mis paljudel on kiiresti arenevas turumajanduses ununenud, on see, et kõike ei saa rahas mõõta! Ja kõik, mis me teeme või teha soovime, on lihtsalt suhtumise küsimus. Hea ja õige suhtumise küsimus. Ja meie Naiskodukaitses teame ning hindame neid väärtuseid jätkuvalt ja uhke tundega südames.