Leida Leiur - Sakala ringkonna auliige

Sündisite Viljandi linnas 1928. aastal. Olite 3-aastane kui isa suri ja ema tööle läks, et kolme last toita. Mida ema sellest ajast rääkis või mida mäletate?

Isa oli võidelnud Vabadussõjas, sai seal kopsuhaava, põdes pikalt ning suri kahjuks tõesti noorena. Minu ema Maria Luhaäär kuulus Naiskodukaitsesse ja oli sunnitud kolme lapse kõrvalt tööle minema. Igal ajal on olnud vaeseid, eriti majanduslanguse ajal. Kaitseliit ja tolleaegne linnapea August Maramaa organiseerisid Viljandis Mäe tänaval laste supiköögi. Supiköök alustas tegevust 30-ndate aastate alguses, sealsed kolm töötajat olid kõik naiskodukaitsest  ja minu ema leidiski seal endale töö. Lapsed said koolist vaid sooja teed ning peale kooli oli supiköök just vaesematele kohaks, kust läbi käidi ja keha kinnitati. Mõnel perel käis näiteks vanaema ja vedas kilunõuga toidu lastele koju. Kuna Naiskodukaitse töö oli tasuta, töötas ema ka veel perenaisena lastekodus. Supiköök oli avatud sügisel ja talvel, riigipühade ajal tegid kohalikud suurärimehed lastele kingitusi, näiteks pagarid kinkisid piparkooke. Tihti oli supiköögis näha ka linnapea hr Maramaad, kes tegeles aktiivselt kodutütarde ja noorte kotkastega. Tean ka seda, et Naiskodukaitse tegeles puudust kannatavatele lastele riiete ja jalanõude korjamisega ning pidude korraldamisega. 1941. aastal Viljandi laste supiköök suleti ja seal töötatud aastate tõttu ei saanud ema nõukogude ajal kunagi töötada varaliselt vastutaval töökohal.

Millised on eredaimateks hetkedeks kodutütreks olekust?

Kuna ema kuulus Naiskodukaitsesse, siis oli kodutütreks astumine asjade loogiline jätk. Sellest ajast mäletan huvitavaid luuremänge ja suvelaagreid. Laagrid asusid mõisahoonetes. Aega sisustati luuremängudega, näiteks otsiti kommikotte, samuti tehti hoolega sporti ning kuulati loenguid käitumisreeglitest. Samuti on meeles see, et nädalavahetustel käis laagris külas Viljandi linnapea hr Maramaa isiklikult.

Kooliteed alustasite Viljandis ja seejärel jätkasite õpinguid Tallinna Kehakultuuri Tehnikumis, mille lõpetasite l949.a kehalise kasvatuse õpetaja erialal. Mis sai edasi?

Tahtsin alguses Tallinnasse jääda ja mõtlesin ikka, et lähen pealinna millalgi tagasi. Aga ema vajas tuge ja sain tänu komsomoli astumisele suunamise kodulinna 7- klassilisse kooli. Muide, need, kes komsomoli ei kuulunud, saadeti enamasti maakoolidesse. Olin noor ja energiline võimlemise õpetaja ja mulle kohe meeldis noortega töötada. See oli aeg, mil õpetajat rohkem austati kui nüüd, samuti oli sport 50.-60.ndatel väga populaarne. Jätkasin töö kõrvalt õpinguid 1952. a Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna kaugõppes. Kahjuks selgus ükskord Tartusse sessioonile minnes, et mind oli poliitilistel põhjustel tudengite nimekirjast kustutatud. Olin selle pärast väga õnnetu. Aasta oli siis 1954, mind heideti venna tõttu komsomolist välja ja oleksin peaaegu töökoha kaotanud.

1958. aastast kuni pensionini töötasin Viljandi II Keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. Koolis oli lihtne organiseerida spordiringe ja käia lastega võistlustel. Armastasin väga oma tööd.

1954.a arreteeriti teie vanem vend, kuna ta oli teeninud vabatahtlikuna Saksa armees Eesti Leegionis. Tribunal määras karistuseks 25+5 aastat. Tänu teile vähendati venna karistust. Kuidas te teda aitasite?

Venna Tõnise elu oli seiklusterohke. Tegelikult oli ta korra juba Viljandis nõukogude võimu vastase tegevuse eest, milleks oli eesti hümni laulmine, mahalastavate nimekirjas. Vaid tänu tuttava hoiatusele pääses ta püssikuulist ja sai öösel metsa peitu joosta. Vabatahtlikuna liitus ta Eesti Leegioniga, langes siis Tšehhis venelastele vangi ja töötas Vorkuta kaevandustes. Sealt saadeti ta küllaltki haigena kodulinna surema, ent 1954. a ta hoopis arreteeriti Viljandis ja määrati 25 aastat Siberi vangilaagrit + 5 aastat asumist. Saatsime talle ikka pakke. Ükskord kohtusin venna sõbra abikaasaga, kes rääkis, et oli teinud ühe Viljandi juristi abiga karistamise vähendamiseks venekeelse palvekirja ja oli teada juhtumeid, et karistusaega seeläbi vähendati. Juristi abiga saime suure saladuskatte all palvekirja valmis, ka emale ei rääkinud. Kohalik KGB ei oleks seda Eestist edasi lasknud. Ei tea, kust see julgus tuli, et otsustasin palvekirja üksinda Moskva Julgeoleku Ministeeriumisse toimetada. Läksin Tallinn-Moskva rongiga. Juba selle maja leidmine suurlinnas Gorki tänaval võttis väga kaua aega. Passi vahele olin targu pannud Moskva võimlejate laagri liikmepileti, mis oli 1947. aastast ja ammu aegunud, aga mida ette näidates julgeolekuhoonesse üldse sisse sain. Kui majja sisenesin, ehmatasin uuesti, sest uksi oli palju ja kelle juurde siis minna, täpselt ju ei teadnudki. Mäletan veel hirmu, et jään õhtul Tallinnasse väljuvast rongist maha. Andsin selle palvekirja siis ühele koridoris olevale mehele, kellegi jutule aga ei julgenudki minna. Ma teadsin, et see, kes läheb Moskvasse oma poliitilisi tõekspidamisi kuulutama, saadetakse Siberisse. Tegelikult ei julgenud väga loota, et sellest Moskva sõidust kasu on, aga paari kuu pärast saabus venekeelne ümbrik, milles kiri hea uudisega: venna Tõnise karistusaega vähendati kümnele aastale. Vennas naases tegelikult juba 1962. aastal Eestisse, see oli siis aasta enne suurt amnestiat.

Viljandimaa Pensionäride Liit andis 2003. aastal välja kogumiku „Meie viiekümnendad“. Raamat sisaldab paljude viljandimaalaste mälestusi. Teie olite raamatu üks toimetaja, kuidas selline idee tekkis?

Organiseerisime pensionäridele Viljandis nö kolmanda nooruse ülikooli ja igal nädalal pühapäeviti toimusid loengud. Osalejad pidid diplomitööna kirjutama enda eluloost 1950.-1960. aastatel. Diplomitööd olid väga huvitavad ja eripalgelised. Valisime nendest kirjastamiseks 52 huvitavamat välja. Meie liidu meelest pidi midagi meist järgi jääma ja nii see raamat kaante vahele jõudiski. Tiraaž oli rohkem kui 1000 eksemplari. Saatsime raamatuid väliseestlastele ja neile nii väga meeldis, et tellisime veel trükikojast uusi juurdegi. Meie põhimõte oli kinkida trükist järeltulevatele põlvkondadele, koolidele ja noorteorganisatsioonidele.

Viljandi linn andis Teile kui staažikale pedagoogile ning pensionäride liidu asutaja ja kauaaegsele juhile elutöö preemia 2009. Millega praegu tegelete?

Korra kuus on meil kokkusaamine 80+ klubi eakatega.

1991.-1992. aastal algatasime ja käivitasime Viljandi supiköögi ja selle tegevuse korraldamisega tegelen natukene tänaseni. Pensionäride Liidu esinaisena saime hea koostöö sõpruslinna Ahrensburgi lossikiriku personaliga. Ahrensburgi pastori Holger Weissmanni ning sealsete luterlike koguduste abiga oleme saanud toetada vähe kindlustatud inimesi, teenindava supiköögi tegevust, laste ja täiskasvanute turvakodus viibivaid inimesi ning Pauluse koguduse pühapäevakooli lapsi. Eesti Vabariik tuli minu jaoks pisut liiga hilja.

Kui saaksite muuta oma elus ühte asja, siis millist?

Mul on üks poeg ja pojapoeg. Ma tahaksin aga, et mul oleks nii umbes korvpallimeeskonna jagu lapsi. Tingimata oleksin ikkagi ametilt pedagoog, aga võib-olla mitte kehalise kasvatuse õpetaja. Ja muidugi oleksin ma naiskodukaitses, sest olen aina rohkem oma ema moodi ja mulle meeldib heategevus.

Leida hea ütlemine selle kohta, kui elus on midagi halvasti, aga ei võeta ikka midagi ette: Kui kood kampsuni ja selja peal on suur auk, kas kannad seda siis eluaeg?