Läänlased pokudemaal

Vastuvõtt oli soe ja samuti supp, mis meid ootas, kuigi jäime hiljaks nagu tavaliselt. Kiirelt keha kinnitanud, viidi meid pikema jututa „Viimse reliikvia” radadele Taevaskojas. Ilmselgelt ei saa ma kirjeldada selle koha võlu sõnadega - seal lihtsalt tuleb endal ära käia. Fotoaparaadid plõksusid ja igaüks püüdis leida paremat poosi, et selle ilu taustal kuidagigi välja paista. Tagasiteel pöörasin pilgud taas maa poole ja siis sai pildistatud vist kõiki seenesorte, mis meil Eestis kasvavad. Väga õpetlik käik igas mõttes.

Kuna hakkas lahinal vett kaela sadama, siis jätsime plaanitud 5km matkaraja vahele ja suundusime Maanteemuuseumi. See oli väga vahva, sest esiteks saime palju uut teada vanadest aegadest ja teiseks peab tõdema, et see muuseum on väga toredalt kujundatud. Mina leidsin sealt vana KRAZ-i, millega aastaid tagasi Siberis õnnestus proovisõitu teha, Evelin avastas „tuttava” asfaldilaoturi  ning Grete ja Mare vuhisesid mööda õppesõidurada nii, et  valvuri kulmud lakke kerkisid.

Siis viis tee öömaja poole. Meid võtsid oma katuse alla õed Merike Klemmer ja Tuulike Mölder, kes tegid kõik selleks, et läänlased end koduselt tunneks. Ja seda me ka tegime! Sai söödud ja joodud, kangastelgedel vaipa kootud, elektroonika-vidinatest valmistatud ehteid imetletud ja muidugi palju nalja visatud. Pererahval oli ka viktoriin ette valmistatud. See viimane tekitas küll suurt elevust oma põnevate küsimustega. Õnneks oli meil kaasas Sveta, kes selle kinni pani, muidu oleks pidanud häbiga lahkuma.

Järgmisel hommikul olime püsti varem kui plaanitud ja tänu sellele jõudsime teha väikese jalutuskäigu talu ümbruses, et nautida kauneid vaateid, mida sealne loodus pakub. Merike teadis pea iga maja, puu ja kivi kohta midagi rääkida. Tagasi jõudes ootasid laual Mare valmistatud soojad pannkoogid koos perenaise tehtud astelpajumoosiga. Kiirelt kõht kohvi ja kookidega täidetud, tuli taas bussi ronida. Meist jäid maha kaks armsat tallekest, kes peenralt lilli näksisid. Oleksin tahtnud neist ühe kaasa võtta (perenaise lahkel loal loomulikult) kuid minu kallis kaasa oleks mu siis vist ukselt tagasi saatnud. 

Edasi viis meie sõit Pokumaale. Oh seda rõõmu, mis kohale jõudes täiskasvanud ja väärikate naiste silmadest vastu vaatas. Meile räägiti Pokumaa saamisloost, Edgar Valterist ja tema loomingust ning loomulikult saime ka ise pokudeks kehastuda – selleks on olemas pokuriided. Pole mingi  ime, et lapsed seda kohta armastavad kui täiskasvanudki seal taas lapseks muutuvad. Jälle klõpsusid fotokad ja võeti paremaid  poose.

Pokumaalt tagasi ja oligi aeg asjad taas kokku pakkida ning teele asuda. Aga põlvakad ei lasknud meid niisama minema! Eelnevalt oli antud karm käsk pidulik vorm kaasa võtta ja nüüd tuli see selga panna, sest meid viidi Canterwilla lossi, kus meid ootas pidulik lõunasöök. Enne lauda asumist rääkis maja peremees pikalt lossi taastamislugu ning tegi ringkäigu lossi sees ja väljas.  Väga armas ja hubane on see koht ning  kokale au ja kiitus, sest toidud olid hõrgutavalt maitsvad. Muide, seal on kokaks lossi perenaine ise! Lõunasöögi lõpetuseks pidas Lääne ringkonna esinaine Mare Laide sooja tänukõne ja Põlva ringkonna esinaine Esti Taal andis nende poolt meile väikese meene mälestuseks toredast külaskäigust.

Tagasitee kulges viperusteta, kõik jõudsid rõõmsalt oma kodudesse tagasi ja uus nädal täis uusi toimetusi võis alata. Suur tänu Põlva ringkonna vahvatele naistele toreda vastuvõtu eest ja loodetavasti on juba uued kohtumised mõtteis plaani pandud, sest kuigi kodus on hea ja mõnus, siis  nii toreda seltskonnaga tahaks kohe uuesti midagi vahvat ette võtta.