Kurk põske ja korras!

Sinu astumisest Naiskodukaitsesse 25. aprillil 1995 täitus tänavu 20 aastat. Kuidas sa Naiskodukaitsesse sattusid?

Ajad olid sellised imelikud. Tol ajal Kodukaitset enam ei olnud, aga tavainimesele olid Naiskodukaitse, Kaitseliit ja Kodukaitse kõik alles segamini. Meil Lustiveres olid väga aktiivsed inimesed, kes tulid kokku ja tegid Kaitseliidu. Kaasalööjaid oli palju, naisi aga vähe. Mina ei ole käsitööinimene: ma ei koo, heegelda ega tiki. Mõtlesin, et lähen vaatan, kas mulle ka midagi sobiks. Selleaegse esinaise käest sain teada, mis vaja. Mõne aja pärast tõmbus ring koomale ja minu peale jäi toitlustamine. Seda ma teadsin ja tundsin. Kalkuleerimine oli mul selge, sest töötasin omal ajal sööklas.

Olen diletant, olen kõik endale ise selgeks teinud ja pähe õppinud ja siin peas see kõik nüüd on. Ma ei ole ühtegi päeva kuskil koolis toitlustust õppinud. Erialalt olen hoopis loomakasvataja. Aga vahet ju pole: lehmalaps on vasikas ja sealaps on põrsas ja et nad kasvaksid, on vaja, täpselt nagu inimlapselegi, puhtust, puhtust, puhtust. Et kõhud ei läheks lahti ja tervis oleks korras.

*
Olid Lustiveres jaoskonna esinaine - kas sinust saigi kohe esinaine?

Esialgu tegin ainult teiste üritustele kalkulatsioone. Ma ei tea – ma kuidagi ei tundnud ennast hästi ja kõik oli võõras. Aga siis tuli Rannal lastelaager. Suvine. Juunikuus. Kõik põhitegijad, kes pidid välja tulema, jäid tulemata. Igaühel oli mingi häda. Mina siis läksin ja hüppasin pea ees vette. Sellest hakkaski kõik liikuma. Ju ma olin siis piisavalt aktiivne, et mind esinaise kohale valiti.

Ma ei mäleta kõike, aga tol ajal olidki asjad natuke teistmoodi. Ei olnud nii palju bürokraatiat kui praegu. Aga koosolekud toimusid ikka. Et transpordi pealt kokku hoida, pidasime oma koosolekud töökojas suures saalis. Mehed olid oma nurgas ja naised oma nurgas, niipaljukest kui neid seal oli, ja arutasime omi asju. Me saime väga hästi ühes ruumis kõik hakkama. Alguses ju ei olnud meil mitte midagi. Aga see hoidis inimesi koos. Nüüd on seda vähemaks jäänud.

Sel ajal olid nii mehed kui naised ühel meelel. Koos mindi õppustele. Ei olnud mingeid toidupakke ja see oli nii normaalne, et kui läksid õppusele, siis võtsid ise oma leivakoti ja kohvi kaasa. Nii see käis aastaid. Siis hakkasid tulema toidupakid, aga need olid, nagu olid. Kõigega oli kitsas. Ainuke, millega kitsas ei olnud, oli inimeste tahe ja asja edasi viimine. Seda oli küll ja veel!

*

Milles see tahe seisnes? Mis on vahet tänasel ja tolleaegsel tahtel? Mis pani inimesi tegutsema?

Tol ajal ei olnud NKK-s väga noori naisi, pigem 30+. Ajasime kõik tõesti ühte asja. Seda ei olnud, et oi, ma ei saa magada ja mul on külm ja mul on märg. Igaüks hoolitses ise oma kuiva magamiskoha eest. Sel ajal ei jätkunud kokkadele üldse magamiskotte. Eks me siis igaüks tulime nende asjadega, mida kodust sai tuua ja endale külje alla panna. Kui oli vaja öösel rahvast toita, siis toitsime öösel – ükskõik, mis kell. Kõik olid rõõmsad ja kõik sai tehtud. Keegi ei hädaldanud ega vingunud. Aga noh, see põlvkond annab nüüd juba noortele kõik edasi, sest nad hakkavad ajalukku jääma. Elu on ju 20 aastat edasi läinud.

Kas sul on rääkida meile mõni põnev seiklus oma tegutsemisest algusaastatel?

Eks neid tuli ikka ette. Mõni võttis nii tummaks, et hakkasid naerma alles mitu päeva hiljem, kui said aru, milles asi oli. Üks lugu, mis on väga selgelt meelde jäänud, juhtus aastal 2000 Kirnal. Oli õppekogunemine. See oli vist üldse esimene kord, kui korraga oli 250 meest väljas. See oli väga pingeline. Kalmus juhtis tookord. Meid harjutati sõjaväelise korra ja paroolide ja kõige sellisega. Saatsin õhtul toidu välja. Koolitatud inimesed viisid toidu ära ja siis tuli mulle sügavalt padrikust telefonikõne: sa oled jälle midagi valesti teinud. Ma küsisin, mis mul on valesti. Vastati, et vaata, meid on siin 18 inimest, aga kui me need Twixi tahvlid laiali jagasime, siis jäi täpselt 18 tükki üle. – Igas Twixi pakis on ju kaks pulka! See on tõestisündinud lugu. Inimesed olid nii väsinud, et tegutsesid juba automaatselt.

Mulle isiklikult, ja võin uhkusega öelda, et ainsana Naiskodukaitse liikmete hulgast, andis väga hea kooli töötamine 10 aastat järjest Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ühtlustamislaagris. Sellist elukogemust on välitoitlustajale väga, väga vaja: sa oled kuu aega metsas ja sinu kõige lähem ladu asub Tartu linnas, 30 km kaugusel laagrist. Pead hakkama loogiliselt mõtlema ja alati on muidugi võimalus olemasolevaid asju ringi tõsta. Kaks korda selle kümne aasta jooksul olen ma lubanud endale sellist luksust, et palusin 10 minutit pikendust, nii et lõuna ei olnud mitte kell 12, vaid 12.10.

Ka kõrgemad ülemused käisid söömas poistega koos. Kontrollisid, kuidas toit maitseb. Kontrollisid üle, kas on õige, mida kursuseülemad räägivad. Ja kõik oli hästi. Ei oskagi midagi lisada, aga see oli väga, väga hea aeg. See oli selline aeg, et esimesed kolm aastat, kui hakkasin õhtusööke valmistama, toetasin põlved kõvasti vastu tooli, sest kartsin, et kukun põlvili – põlved värisesid. Nagu teeks esimest korda süüa. Aga pärast, kui sööjate arv suurenes, siis hakkasin ennast tundma juba kindlamalt ja paremini. Mida suuremaks läks rahvahulk, seda paremini mina ennast tundsin. Need noored mehed, kellega meie koos alustasime, peaksid olema juba kaadrikaitseväelased. 

*

Oled Naiskodukaitses pidanud mitmeid ameteid ja olnud pikka aega toitlustusgrupi ülem. Mis on nendest ametitest olnud sulle endale kõige tähtsam?

Kõik on ühtviisi tähtsad. Nad on ju omavahel seotud. Muidugi, kõige vastutusrikkam on olla ülem, tema peab kauplustega kokku leppima jne. Algusaastatel sai osta lihtsamalt, lepingu alusel. Aga kuna ma olin kaks ühes, juht ja kokk, siis pidi oskama raha lugeda.

Kõige kergem on olla lihtsalt välikokk, kui keegi teine on peakokk. Aga kui tekib oma vastutus ja sul on alluvad, siis tõesti … pead inimesi tundma. Kui iseloomud ei sobi, pead oskama nad paika panna, et ei tekiks olukorda, kus ühel hetkel oled kahest kokast lahti. Pead ka jälgima, kuidas inimesed töötavad. Mõni näiteks töötab vaikides ja ühel hetkel hakkab nutma. Küsid, mis viga, ja alles siis ta ütleb, et ma enam ei suuda, selg on nii valus. Inimfaktor on kõige tähtsam.

Oled veel vabatahtlik toitlustusgrupi instruktor, praegu on sind valitud ka toitlustusgrupi juhiabiks. Mis on nende ametite juures peamine?

Kõikide asjade alus on see: kui sa midagi teed, siis tee seda tunduvalt korralikumalt, kui teeksid kodus. Sest sinust sõltuvad teised inimesed. Ole sõbralik ja lahke. Mõtle sellele, et kui on mitusada inimest, siis on mitusada erinevat inimest. Siis ei saa enam mõelda, et mina ei taha nii soolast toitu ja teen magedama, vaid pead tegema neutraalse toidu. Alati peab maitsma mitu kokka. Kui üks ütleb, et on natuke mage, teine, et täpselt paras, kolmas paneks natuke soola juurde ja neljas leiab, et täitsa tipp-topp, siis lähen maitsen ise ja lisan ehk natuke soola. Üle soolata ei ole mul veel õnnestunud. Soola saab sööja alati juurde panna, aga see ei ole enam päris see. Kui toit on ikka tegemise ajal maitseainete ja maitserohelisega korralikult välja timmitud, siis on hästi. Pean seda tööd väga tähtsaks, sest mulle meeldib, kui on vaja süüa teha inimestele arvuga 50+. Vähem saan kodus ka teha, aga kui sööjaid on üle 50, siis olen omas elemendis. 

*

Kas sul on meenutada mõni seik oma õpetamise ajast, mida võiks teistega jagada?

On muidugi meenutada, aga kõik ei ole meenutamist väärt. Ma olen alati tugeva ja selge häälega. Et oma jalavaeva vähendada, olen ma ikka oma häält kasutanud, aga see on teinekord tekitanud vääriti mõistmist. Muidugi on alati kõik selgeks saanud ja lahenenud, aga siiski.

Lõikamiste ja hakkimiste puhul olen püüdnud alati õpetada õigeid võtteid, et kokk ei rapsiks ilmaasjata. Sest kokal on jalgu, käsi ja selga vaja kõik need päevad, mil ta õppusel on. Et inimesel oleks laud õige kõrgusega, et ta ei peaks töötama laua kohal kõveras. Et ta hakkides kasutaks õigeid võtteid. Ja ma ei väsi rõhutamast, et me tahame kõik olla kokad: peened ja puhtad. Aga nõudepesijad jäid seekord koormast maha. See tähendab, et igaüks peab ise oma koha puhta ja korras hoidma. Lõpukoristamine jätab kahjuks väga, väga palju soovida. See jääb kahjuks alati kindlate inimeste peale, just nagu nemad oleksid senini ilma tööta passinud kas ühe või üheksa päeva, ja siis nad seal küürivad ja kraabivad.

Sa oled tunnustatud ja austatud paljude inimeste hulgas. Kas on keegi neist aga sulle kuidagi eriliselt oluline?

Nemad on mulle kõik olulised. Absoluutselt kõik. Oleme ikkagi üks suur organisatsioon. Kuidas ma üht teisele eelistan? Ma ei saa ju eelistada kodutütreid või noorkotkaid, sest nemad on tulevased naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. Kui ma mõjun lastelaagris halvasti või nemad tunnevad, et ei oska minuga käituda, siis ma tõmban ju lipu poolde vardasse. Lipp peab ikka kõrgel olema ja inimestest peab lugu pidama. Mis siis, et ma ei pruugi kõikidest noorte asjadest aru saada. Ei peagi saama. Kui ei ole väga suur häda, siis lased ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Aga häda on suur, siis võtad käest kinni ja ütled ilusti, et räägime nüüd. Mis viga? Ja nii ongi läinud.

Aga ikka on ju nii, et mõne inimesega saad paremini läbi ja mõnega ei saa nii hästi. Ühe inimesega on mul nende aastate jooksul olnud ideaalne klapp. Kelle puhul sa mõtled, et ohoo, see on nüüd see inimene, kellega mul oli tõesti hea koos töötada. Aga tema ei tööta enam meie organisatsioonis.

Millest tekib selline inimestevaheline sobivus?

Ikka inimlikul tasandil. Ma ei ole seda siin kuskil maininud, aga minu abikaasa on samasugune välikokk. Tema on liikunud kogu aeg minu tuules. Ja tema on kaitseliitlane. Ta tuli vist kaks aastat pärast mind. Me olemegi enam-vähem kogu aeg koos käinud. Ja muidugi need kümme aastat Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutuse õppustel. Aga see inimene, kellest rääkisin – me kolmekesi klappisime omavahel nii hästi. Inimestena. Töö sujus täpselt. Tema peale võisin alati olla 100 ja enam protsenti kindel. Alati arvestas ta minuga. Alati küsis, et kuule, kauplus pakkus nüüd sellise variandi välja, mis sa arvad? Kokkuvõttes jõudsime alati kompromissini ja alati said kõik toidetud.

Meenub veel üks inimene, Ahto Alas. Ta töötab nüüd Sakala malevas.. Tema oli ka noortejuht. Vahetevahel istusime koos minu pool õues ja panime lastelaagrit kokku. Ikka: mis kui palju maksab. Minul olid selle aja peale juba kõik grammid ja liitrid pähe kulunud, nii me istusime ja arvutasime. Meil ka töö klappis.

Üks tore lugu juhtus Ranna laagris. Oli veel aeg, kui me võisime inimestelt lepinguga asju osta. Tegigi Ahto ema meile ühe suure, neljakümneliitrise nõutäie hapukurki ja see nõu toodi meile teisele poole teed. Tuleme meie bussiga Rannalt. Vaatan hoolega, kas kurginõu juba paistab, ja ütlen bussijuhile, et ole nüüd hea ja pea korraks kinni, me võtame selle kurginõu peale. Bussijuht vastu, et ei pea mina midagi kinni, mina pean olema juba kell kaks jälle liinil. Mina jälle, et sa oled 10 minutit enne kella kahte liinil, aga pea nüüd kinni! Tõstsimegi kurgitünni peale. Mina tegin kohe tünni lahti. Bussijuht ei saanud vastu hakata: tal olid käed rooli küljes kinni. Panin talle kurgi suhu ja ütlesin, et nüüd sõidame Rannale. Nii sõitsimegi ja juhil ei olnud enam probleemi, et kella kaheks peab tagasi olema. Andsin talle mõne kurgi kaasa ka, sest Ahto ema tegi väga häid kurke.

Kui edasi mõelda seda välikoka teemat, siis naiskodukaitse toitlustuse eriala on ju ikkagi Kaitseliitu toetav tegevus. Mis sa arvad, millised peaksid olema Kaitseliitu toetavad välikokad ja kui palju neid on vaja? Selleks, et üritustel või reservõppekogunemistel inimestel kõht täis saaks?

Mul on seda väga raske öelda, sest minu lapsed on juba kodust välja lennanud ja pole ka lapselapsi, aga mingil ajal peab naine leidma kompromissi kodu, pere ja köögi vahel. Kui seda ei suuda, siis tuleb teine eriala valida. Sest sellest hetkest, kui algab õppus … Naised, kes kokkavad, peavad omavahel sobima. Ja mitte kunagi, mitte kuskile ei sobi alkohol. Seda kiputakse unustama. Selle koha pealt pigistatakse silm kinni, aga mina hakkan siis alati „puhisema“. Ja siis nad saavad aru, et midagi on väga viltu: Anne laseb auru välja. Päris pahandust ei ole juhtunud, aga ebameeldivaid asju ikka.

Ja ikkagi: sa pead olema valmis, kui sa oled vabatahtlik. Sa ei saa öelda, et sul on vaja olla hoopis teises või kolmandas kohas. Ei! Sa lükkad need asjad edasi, sest sinuga on arvestatud. Üksteisest lugupidamine, üksteisega arvestamine. Toitlustusjuhist lugupidamine, temaga arvestamine ja temalt nõu küsimine. See on elementaarne, sest meil on ikkagi meeskonnatöö. Kui üks lüli annab järele, siis läheb ja läheb ja lähebki. Naiste seltskonnast on vähe, välikokkade sekka on vaja ka mehi, sest läheb järjest raskemaks. Neil polekski vaja teha muud, kui raiuda puid ja tõsta katlaid välja. Muuga saavad naised ideaalselt hakkama. Aga naised on lühikesed ja kui sa pead peaaegu poole enda pikkusest upitama katelt üle rinna ja hoidma nii, et ennast ära ei põleta… no see on raske. Ja naised kardavadki seda, et on raske. Nõrgema seljaga naised tõstavad seljad ära. Meie risk ei olegi niivõrd ennast ära põletada, vaid just seljale häda teha.

Nii KL kui ka NKK on sind autasustanud. Viimati annetas Naiskodukaitse sulle Liiliaristi kolmanda klassi medali. See annetatakse neile, kes on kaua ja aktiivselt NKK-s olnud. Kuidas sa tundsid ennast selle autasu kättesaamisel?

Einoh, võttis natuke võbelema küll. Eks me tunnustust taha kõik, kes siis pai ei tahaks. Aga see, et ma teen midagi vabatahtlikuna, on kuidagi loomulik. Ja nüüd siis veel autasu. See on ju veel väga hea. Vahel mõtlen, et ei tea, kas mulle ikka oleks vaja olnud. Aga kui teised nii otsustavad, ju siis on asi seda väärt.

Kui võrdled algusaastaid praegusega, siis kuidas sulle tundub, kas Naiskodukaitse on muutunud? Mil moel?

Ma ütleksin, et on aktiivsemaks läinud. Algusaastatel ei olnud ju erialagruppe. Need tulid hiljem. Esialgu läks põhiline aur toitlustusele ja meditsiinile. Naiskodukaitsesse kuulus meditsiiniharidusega inimesi, kes oskasid kokku panna need paunad, mida metsa kaasa võtta, aga eraldi meditsiiniõpet ei olnud. Sideeriala ei olnud alguses eriti levinud. Staabiassistendid – neid samuti ei olnud. Alguses tõesti läks aur toitlustusele. Öeldakse, et kui on õppus läbi ja kaitseliitlased toiduga rahul, siis on õppus korda läinud. Kui võitlejal on jalad kuivad ja kõht täis, siis võib ta ükskõik kui kaua vastu pidada, ta läheb ja teeb. Kui need asjad on käest ära, siis ei lähe asi mitte. Nii on tegelik elu.

Mida plaanid NKK-s tulevikus teha?

Niikaua, kui mul katlad õue peal hoitakse, niikaua teen süüa. Mida suurem arv sööjaid, seda parem. Aga ma olen alati mõelnud, et kui ma saaks kõik selle, mis mul on peas, mälupulga peale lasta, oleks sellest väga palju abi. Eks ma käin siis oma targa peaga tähtsalt ringi ja aitan, kui kuskil häda käes on.

Lõpetuseks võiksid rääkida veel mõne põneva seiga oma tegevusest, mida tahaksid teistega jagada.

Meenub üks lugu KVÜÕA laagrist. Kõik need kümme aastat olime reede õhtul tööl ja alati olid õhtuks makaronid mingi kastmega. Kord oli igale sööjale ette nähtud neli viinerit. Ütlesin, et tükeldame viinerid ära ja segame makaronide sisse, toit saab maitsvam. Toimetame selle toiduga, kui äkki seisab üks tulevane minu ees ja küsib: aga kuidas ma tean, et siin on minu neli viinerit? Ma ei osanud muud kosta, kui ütlesin, et hakka siis neid viineritükke kokku lugema. Kõik hakkasid suure häälega naerma ja see poiss ei esitanud enam ühtegi lolli küsimust.

Viimane ja eelviimane toitlustuslaager meeldisid mulle väga, seal oli 120–145 inimest. Seal olin omas elemendis. Kui sain maakaitsepäevaks teha 1000 portsu suppi, olin jälle omas elemendis. Muidugi, pottide kraapimine ei ole enam minu element, aga toidutegemine küll. Kuid kodus on mul raskusi – väikest toidukogust ei hakkagi ma üldse tegema!