"Jänes, Jänes Karule" ehk Põhjakonn 2012

Kogunesime koos viimaste vapratega Tõrmasse laupäeva hommikul. Küsisin kohe saabudes härra veeblilt, ega ta ometi arvanud, et nad ilma PR-ita hakkama saavad? Ülar vastas selle peale: “Mis PR? Vaenlast on nii palju, et kohe saad relva kätte.” Kui kodanik veebel veel kuulis, et ma järvakate ühendatud üksuse poolele fotograafiks lähen, tuli juba laussõim: “Mida, mida, mida?! Mida mu kõrvad peavad kuulma? Kas sind selleks koolitati, et vastasele üle joosta?”

Polügoonile jõudes käis virukatel tige kaevamine, kaevikuid oli oma kilomeetri jagu. Sven saatis mu kaevikutest edasi traat-tõketeni, kus peatus järvakate kohtunik maasturiga ja oleks mu nende laagrisse kaasa võtnud. Justnimel “oleks”. Mööda teed talle lähenedes nägin igast kaevikust välja ronimas tuttavaid nägusid, kes tervitama ja jutustama tulid. Viimase kaeviku juurest lahkuma hakates vahtisin nagu tola, kuhu see maastur kadus… Kristo vastas, et see just keeras otsa ringi ja läks minema. Niisiis ootas ees umbes 2,5 km matka mööda pori ja suuri lompe.



Järvakate laagrisse saabudes käis ka seal vilgas tegevus. Staap analüüsis vaenlast, pioneerid valmistasid lõhkepakette ja ülejäänud laigulised panid mööda lagendikke rividrilli. Ja kogu mu ülevaade protsessist kui tervikust kadus pärast seda hetke – see tähendab, et kohe õppuse alguses.

Peale lõunasööki algas esimene rünnak. Mul oli au sõita sinna kohale Miki- Hiire ehk soomukiga BTR. Kui meie “tank” lahinguvõimetuks jäi, ronisin sealt välja uusi kaadreid jahtima ja ise ka aru ei saanud, kuidas nii sujuvalt Tallinna meestega metsa luurele sattusin. Niimoodi seal ringi hiilides juhtusime “vaenlaste” sidekaablile. Oli see nüüd pulli pärast või koerust tehes või lausa sigatsedes, aga läbi see lõigatud sai… Kaeviku tuhnisime ka läbi – ei leidnud kedagi. Peaaegu olime juba lahinguväljale jõudmas, kui teatati, et esimene osa sõjast on lõppenud. Kes mida tegi või kes keda võitis – ma siiani ei tea. Lonkisime metsast välja. Tankijuht Ivar oli vahepeal suutnud meie Miki- Hiire nii totaalselt pea külili kraavi ajada, et mu takso väljatõmbamiseks tuli appi kutsuda teine soomuk. Laagris ootas õhtusöök, vägev seltskond, kaks korda rahesadu ja umbes paar kilomeetrit anekdoote.

Tuduma pandi mind VIP-ide telki. Tõmmati lebod koomale ja kästi oma ase teha kompanii pealiku kõrvale – nii pidavat olema ikka kindlam olla. Hommikust ajakava arutades sai kokku lepitud, et äratus peaks olema 04:15, siis jõuab söödud ja ennast valmis pandud 05:15 stardiks.



Kokad olid eriti varajased ja tublid. Rahvas kogunes sööma ja sagin meie telgi ümber läks järjest valjemaks. Vaatasin kella – 04:43. Hakkasin ennast maast lahti ajama ja riidesse panema. Kompanii pealik veel küsis nii hoolitsevalt: “Noh, ei lasta magada või?” Vastasin, et kell on lihtsalt palju. “Kui palju?” – “Kolmveerand.” Pärast mõttepausi väike täpsustus: “Neli või?” Pidin tõele au andma: “Viis.” Vot siis läks natuke kiireks… Mees viskas veel kildu: “Kurat, ma helistan Viru meestele, lükkame sõja õhtu peale!”, pakkis ennast laigulistesse ja oli telgist kadunud oluliselt kiiremini kui mina, kes ma seal juba mõnda aega kohmitsesin. Kogenud sõjamehel käis jooksu pealt hommikune kohvi ja viimased ettevalmistused ning kõik oli graafikus – esimesed Manid sõitsid laagrist välja veel ööpimeduses, enne päikesetõusu.

Seekord istusin ma teise BTR-i peal. Üldse oli see vahva hommik. Soomuki katusel sai vastu võetud päikesetõus ja “imeilus” sai mõnedele meist uue tähenduse… Varsti oli mürtsu ja madinat rohkem kui rubla eest, Viru püromaanid andsid hagu ja “tankidel” laulsid kuulipildujad, sõnajalavõsast kostis automaadivalangut ja mina lebotasin kaadrite saamiseks kõhuli soomuki katusel – kuna mul kiivrit polnud, siis tuli sõna otseses mõttes madalat profiili hoida. Kui meie “tank” rivist väljas oli, tõmbasime valge lipu (tegelikult tagurpidi mütsi) masti ja sõitsime lahingtegevusele lähemale. “Tuli seis!” ja “Olukord seis!” käisid vaheldumisi rünnakule mineku kisa ja lõhkepaketi paukudega. Ühel hetkel (jälle iseendalegi märkamatult) olin ma virukate kaevikus. Tuttavad näod naeratasid vastu, mõned tervitasid käpad püsti, mõni laadis kuulipildujat ja ootas ärevalt, kotkapoisid istusid nagu mukid reas ja olid valmis äkšõnisse tormata – jõle vinge oli! Nöökida sain ka parajalt: “ta on järvakate spioon”, “kas Tallinna mehed on nüüd paremad?”, “selline reetur siis, poleks arvanudki”…

Ma jällegi ei saanud tervikpildist muhvigi aru, kes sai sõjas esimese ja kes teise koha – minu jaoks oli oluline saada häid pilte ja emotsioon oli täiega laes. Peale “sõda” läksime tagasi laagrisse. Meie telki panid kokku kaks kohtunikku. Pakkisin sealsamas oma kotti, kui kuulsin neid arutamas: “Huvitav, et väga tüütu ta ei ole. Ei tea, miks need virukad tast lahti tahtsid saada…”

Mulle meeldis Sveni idee saata mind vastaste poolele, kuna siiani on info ja pildimaterjal olnud Viru poolt tugevas ülekaalus. Järva- Tallinn- Rapla liitüksus võttis mu väga sõbralikult vastu, minu pidev sihtimine nende suunas kiideti heaks ja selliste meestega võib teinekordki luurele minna.

Jänes, Jänes Karule! See oli üks äraütlemata kiva nädalavahetus! Side lõpp.