Hullud naised need naiskodukaitsjad – Koormusmatk 2012

Aasta tagasi hakkas Naiskodukaitse üle mitme aasta jälle ise oma Koormusmatka korraldama. Kunagi oli selline tradistsioon olnud, aga vahepealsetel aastatel oli ressursihoidlikum oma matk koos Eel-Ernaga teha ja enesestmõistetavalt oli Naiskodukaitse Koormusmatk siis ka Eel-Erna nägu. 2011. aasta Koormustmatka korraldajaks oli Naiskodukaitse Jõgeva ringkond, kes selle üüratu väljakutsega ka suurepäraselt hakkama sai. Sedapuhku oli kord Rapla ringkonna käes, kes ka korraldamisega suurepäraselt hakkama sai, aga sellegipoolest oli tegu kahe väga erineva matkaga. Kasutaksin siinkohal Viru ringkonna selle-aastase võistkonna sõnu: „Eelmisel aastal me nurisesime, et tahaks vahelduvat maastikku, ei taha koguaeg mööda teed käia ja see ütlus maksis meile kätte. Sest sel aastal me seda saime. Ai, kuidas saime!“.

Reede, 25. mai, õhtul oli Raplamaale Karitsale peale mitmeid viimasehetke loobumisi kogunenud 8 neljaliikmelist naiskonda täis entusiasmi ja võitlustahet. Oma tervituse ütlesid Koormusmatka peakorraldaja Rapla ringkonna esinaine Kristel Kaasiku ja peakohtunik Kaitseliidu Rapla Maleva pealik major Arni Ilves. Motivatsioon oli kõrge, ilm oli ilus ja tõotas tulla ilus nädalavahetus. Tuligi. Vaadati konkurendid ehk siis tegelikkuses vanad või uued sõbrad üle, tehti kindlaks stardijärjekord ja hakati valmistuma rajaleminekuks. Seda viimast tehti peamiselt magades.

Esimene võistkond startis kell 6 varahommikul ja järgemööda said rajale teisedki. Raplamaa tervitas võistlejaid korraliku vihmasabina ja metsikute sääskedega. Aga koormusmatkajad on mõistagi sitked naised ja nende vaimu vihm ei murra, sääskedest rääkimata. Peale vihma tuli  päike, kohe selline eriti lõõmav, ja sääsed ei lahkunud areenilt. Liiguti etteantud koordinaatide järgi ühest kontrollpunktist teise. Punktides tuli mõistagi näidata, et ega siia ainult kõndima tuldud, vaid ollakse ka nutikad, osavad, tugevad ja teatakse kõike, mida üks naiskodukaitsja teadma peab.

Esimeses kontrollpunktis lasid võistlejad püstolit. Kõik kaheksa vaprat võistkonda sooritasid selle katsumuse, silmad veel seletasid ja jalad ei tudisenud. Teises kontrollpunktis, oh häda, oli juhtunud autoavarii ning mitmed inimesed vajasid kohest esmaabi. Koormusmatkajad mõistagi nagu korralikud naised ja kodanikud läksid appi ja tegelesid nii luumurru, šoki, raseda kui ka beebiga tagaistmel, muudest hädadest rääkimata. Kolmandas punktis tuli demonstreerida imelisi kokandusoskusi keset metsa ja keeta katelokis vutimuna. Veel oli kõik hästi, munad keesid, varvastel oli tuhat villi, päike küttis ja meel oli hea. Neljandas kontrollpunktis ootas AK4 lahtivõtmine ja kokkupanemine, sai lasta meedikutel jalgu tohterdada ja näha üle pika aja oma armsat võistkonna esindajat. Loomulikult tähendas see, et meel oli hea ja kõik jätkasid vapralt alustatud teekonda.

Ja siis tuli raba. See õnnetu raba, millest läbi minna oli kohati võimatu, millest mööda minna oli aeganõudev ja raske. Päike paistis, sääsed sõid ja motivatsioon hakkas rabasse uppuma. Siinkohal iseloomustab teekonda kõige ilmekamalt Rapla ringkonna kirjeldus: „Me roomasime rabas. Me sõna otseses mõttes roomasime rabas“. Järgmises punktis ootas võistlejaid asjade otsimine, peale seda veel kompassi kasutamine ja sideülesanne. Nüüd vist oleks paslik mainida, et lisaks muudele katsumustele pitsitas osalejaid kogu raja vältel ka vastutegevus, mis ei lasknud hetkekski rahulikult hinge tõmmata.

Öösel mindi luureülesannet täitma. Tuleb aga tõdeda, et naised olid küll vapramast vapramad, aga luurele läks alustanud kaheksast veel vaid kolm võistkonda. Peale luuret tuli hommikuhakul ületada veel veetakistus ja siis ootas lõpujooks. Ja milline lõpujooks see oli! Valdavalt kulges rada mööda kraavipõhja põlvini mudas ja vees, tuli ka roomata ja mäest üles joosta, viimasest hingetõmbest tuli teha veel auring staadionil. Ahjaa, ma unsutasin mainida vahepealset takistust kuulipilduja pesa näol. Sellega tuli ka tegeleda. Ja siis oli kõik.

Saabus see õnnis tunne, et ei pea enam iial ühtki Koormusmatka läbima ega üldse sammukestki astuma. Muidugi tuli veel autsasustamine ja pisike pidulaud. Tänati korraldajaid ja kõiki abilisi. Loomulikult on kõik korraldajad suurt tänu väärt, sest taaskord oli hakkama saadud ühe vahva, erakordse ja vägagi meenutamist väärt üritusega. Aitäh!

Ja võitjad olid loomulikult kõik, kes Koormusmatka üldse alustasid, ja kõik, kes Keava rabast omal jalal läbi tulid, aga kolme viimase jalulolija vahel läksid siis pjedestaalikohad jagamisele järgmiselt:

Esimese koha sai Saarema ringkonna võistkond koosseisus Helina Eist, Tiiu Naagel, Aire Pahapill ja Anneli Õige.

Teise koha saavutas Rapla ringkonna võistkond koosseisus Kaarita Brük, Kristel Kesküla, Marilin Saaliste ja Aivi Tarvis.

Kolmanda koha võitsid Viru ringkonna naised Velli Ehasalu, Heli Kikerpill, Marit Laast ja Anneli Veia.

Hullud naised, ma ütlen. Elagu naiskodukaitsjad!

Rohkem fotosid saab vaadata siit ja siit.