Äntust viivad 13 000 sammu alati Rooma

Mõnetunnise rännaku tegid vürtsikaks ülesanded, mis tutvustasid Naiskodukaitse erinevaid tegevusi. Näiteks tuli naiskondadel kustutada tulekustutustekiga tuld, anda esmaabi rästikuhammustuse korral, lasta vibu, tunda pimesi ära maitseaineid, riietada üks tiimiliige aja peale Kaitseväe välivormi ja keeta priimusel ilma abivavahenditeta kõvaks kaks vutimuna.

Ürituse korraldaja naiskodukaitsja Anneli Mikiveri sõnul oli oluline, et trassil läbitakse kõik kontrollpunktid, sest aeg üldarvestuses rolli ei mänginud. Ent ta seadis enese jaoks üritusele ka alaeesmärgi. „Tahtsin, et nad saaksid aimu meie tegemistest ja leiaksime võimalikult palju huvilisi ka Naiskodukaitse Väike-Maarja jaoskonna liikmeks,“ selgitas Mikiver.

Emotsioone jagus rajale ja finišisse

Oma nimeks Põldjumikas määranud naiskond nautis päikselist päeva kaart seljakotis. „Ega siin eksida ei ole ju kuhugi. Äntu on õnneks koht, kus kõik teed viivad Rooma.“ oli Ülle Veskioja veendunud, et tunneb kohaliku inimesena neid Äntu matkaradu nagu oma viit sõrme. „Panime kaardi kotti, vaatasime puude pealt kollaseid märke ja aina süstisime,“ sõnas ka Põldjumikate teine liige Rita Soidla. „Ma võin neid siniseid täppe vaadata, ma ei jaga kaarti,“ tunnistas Soidla. Ta selgitas ilmekalt, kuidas nad Umbjärvere otsapidi välja jõudsid. „Me panime Punamäelt. Kus see rohurada oli, mõtlesime, et siia vasakule küll ei ole kedagi läinud, siin on ju puhta rohtus, lähme ikka paremale. Ja siis kütsime mööda mingit järve, taha järvede juurde välja. Vahtisime aga puude peal kollaseid jooni ja lasime,“ naeris Soidla.

End lillakateks ja jumekateks naisteks nimetanud Põldjumikad rääkisid, et rajal sai veelgi nalja. „Meil oli ilge tempo peal: 13 000 sammu oli vaja täis teha,“ rääkis Rita Soidla. „Mõtlesime, et ometi me käime kiiresti, et kuidas nad koguaeg järgi jõuavad,“ arutles Soidla konkurentide tempo üle. „Siis tegime teistele käki. Tõmbasime neile puuroikaid ette tee peale,” rääkis Rita ja arvas, et taoline käitumine tõigi neile karistuse. Nad kaldusid rajal kursilt kõrvale.

Maitseainete pimesi tundmises jäid Põldjumikad oma oskustega rahule. „Riisi ma tundsin kohe ära. Jube kaneeli lõhnaga riis oli aind. Kõik asjad lõhnasid kaneeli ja nelgi järgi,“ rääkis Rita Soidla. „No kartulitärklis – seda ikka perenaine tunneb ära. Esmaabitehnik tundis selle ära kui õhkrinna – krudiseb.”

Komistuskiviks sai naistele kaasliikmele rakmete korrektselt selga panemine ja kinnitamine. „See, mis tal seljas oli, me ei osanud seda õieti panna ju. Mingi seljakoti moodi asi. Me ei ole seda käes hoidnud, me ei oska seda tegelikult panna. Meie jaoks oli see lihtsalt mingisugune kott,“ rääkis Ülle Veskioja. „Me panime talle lihtsalt mingi rinnahoidja,“ sõnas Ülle, aga oli õnnelik, et sai oma elus esimest korda kiivrit katsuda. „Kus mul see võimalus on olnud,“ ütles ta. Ka priimus osutus imevidinaks. „Ega mina ei tea, kuidas see tööle läheb. Hallipäine onu oli ja pani tööle – mis viga minul muna keeta,“ meenutas Ülle Veskioja.

Vibu laskmises ei andnud naistele asu kaotatud punktid. „Vibu laskmine läks meil metsa ja seal me oma punktid kaotasimegi – seal oli võimalus palju teenida,“ rääkis Ülle Veskioja.„Olengi veidi pettunud, et siin vibudega mängima pidi. Oleks automaadi kätte andnud, siis ma oleks täristanud trrrrrrrrrr,” kiitles Veskioja. „Ma olen teise aja laps. Ma olen kah Kalašnikovist lasknud, seda kokku ja lahti võtnud ning tulistanud – nüüd on hoopis teised relvad.“ Võistkonnakaaslane seepeale. „Tegelikult oli just hea, et vibud olid. Punamäele oli tõus, hingeldasid veel ja käed värisesid,“ oli paarilise seisukoht.

Ülle räägib, et väga tore oli. „Siin ei olekski väga tahtnud roomata ja hingeldada.“ Ka Rita on rahul. „Sa võtsidki seda nagu fun´i, see ei olnudki nagu võistlus. Kui oleks võistlusena välja hõigatud, siis oleks teisiti võtnud: oleks pulsi äkki üles tagunud,“ sõnas ta ning märkis, et oleks võinud isegi pikem marsruut olla.

Silma torkasid finišeerudes vaid naerunäod ja kuhjaga osalejate emotsioone. Mitte keegi ei löönud rajal käega ja ei virisenud. Tõelised Eesti naised! „Ma kujutasingi seda üritust nii ette, et kõik ongi nii, ja kõik ongi väga hästi. Kõik said oma punktid läbitud, olid rõõmsad, roosad ja rahulikud,“ kinnitas ka ürituse eestvedaja Anneli Mikiver. Ta tänas Kaitseliidu Viru maleva kaitseliitlasi, noorkotkaid, kodutütreid ja naiskodukaitsjaid, Joosand OÜ´d, Väike-Maarja politsejaoskonda, Gaide Ilvest ja kõiki vabatahtlikke, kelle ühisel toel üritus õnnestus.

Täidetud sai ka korraldaja püstitatud alaeesmärk, sest kohapeal asus nii mõnigi vaimustunud näitsik täitma liitumisavaldust Naiskodukaitsesse astumiseks. „Vaat selline üritus tekitas minus juba huvi. Mul hakkab mõte natuke teistpidi tööle,“ sõnas ka Ülle Veskioja.

Ja juttu jätkus kauemaks - ikka Naiskodukaitsest

Lõkkeaseme juures jätkus naistel suu matsudes ka veidi aega omavahel juttu puhuda. „Ma tean täpselt, mis nende naiskodukaitsjate eelkäijad olid – need Lindad. Ja 1924 oli Tallinnas, 1920 oli Soomes Lotta Svärd,“ rääkis Rita Soidla tunnistades, et on palju lugenud. Ta oli pettunud, et rajal oma taoliste teadmistega kuskil hiilata ei saanud. Minu küsimusele, kes on Naiskodukaitse praegune esinaine Rita vastata ei osanud. „Tean ajaloost,“ vastas ta.

„Nad tahtsid kodumaa kaitsmisel oma panuse anda. Nemad olid need, kes sõjas keetsid supikest ja andsid esmaabi – ühesõnaga tagala,“ hiilgab teadmistega ka Ülle Veskioja. Erakorralise meditsiini tehnik Rita Soidla teadis rääkida, et praegune Naiskodukaitse tegevus on suhteliselt sarnane, mis enne Teist maailmasõda. „Kes tahab võib relva kah kätte võtta,“ sõnas ta konkreetselt.

 „Meie teame, et nad ongi kübaratega naisterahvad, kes paraadil seisavad seal presidendi ees. Ega tavainimesed seda „köögipoolt ei tea,” tunnistas Ülle Veskioja.