Raplas avati fotonäitus ehk Luulepõimikust kaerakäkini

Et kirjeldada selle näituse sünnilugu, tuleb alustada sellest, et Rapla Maavalitsus uuris maavanema ettepanekul Rapla Naskodukaitselt, kas neil pole ehk mõnda näitust, mida nad veebruaris Maavalitsuses esitleda tahaks. Neil polnud näitust, aga hea meelega oldi valmis  näitust tegema.

Mõeldud, tehtud. Näitus pandi kokku naiskodukaitsjate ja kaitseliitlaste fotodest, mis iseloomustaksid kõige paremini Naiskodukaitse laiahaardelist tegevust. Näitusel on esindatud Liina Laurikaineni, Pirko Petersoni, Eveli Nõgu, Merlit Aldošini, Kert Meidra ja Tarmo Tammuse fotod. Loomulikult osutus kõige raskemaks valida välja just need Naiskodukaitset kõige paremini iseloomustavad fotod, mis pidid lisaks olema piisavalt suure resolutsiooniga. Otsustamine oli kõike muud kui kerge. Isegi öösel uinumist oodates keerlesid silme ees kollaste pluusidega hokinaiskond ja ikka veel puuduv leivaküpsetamisfoto.

Naiskodukaitse on üks piisavalt imetlusväärne ja laiahaardeline organisatsioon, et temast võiks väga palju erinevaid näituseid teha ja ikka jääks mõned naiskodukaitsjate tegemised kajastamata. Lõpuks sai lihtsalt aeg otsa. Oldi leitud parimad pildid, mis vastasid just näituse tegijate nägemusele. Eks näitus saigi tegijate nägu.

Aga ikkagi, miks siis just „triibuseelikust digilaiguni“ ja mitte näiteks „kokamütsist kompassini“, „raadiosaatjast lõngakerani“ või „kontsakingast šokiasendini“? Tegelikult on see puht juhuslik, sest Naiskodukaitse olemuse annaks edasi ka üskõik milline teine eelmainitud sõnapaar. Naiskodukaitsjad tõesti ongi nii mitmekülgsed naised. Lihtsalt „triibuseelikust digilaiguni“ kõlab ju hoopis paremini kui näiteks „villis jalgadest kõrbenud pudruni“. Ja ka näitus ise sai vastavalt pealkirjale sätitud, algab triibuseeliku fotoga ja lõpeb digilaigus naiskodukaitsjatega.

Tegelikult ei olegi oluline, mis näitus nimeks sai, ehkki ta sai hea nime, vaid oluline on see, et see on tehtud. Kogu veebrarikuu saavad Rapla Maavalitsust külastavad inimesed nautida killukest Naiskodukaitse tegemistest.

5. veebruaril toimus näituse pidulik avamine, kuhu olid kutsutud mitmed naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, fotode autorid ja maavalitsuse rahvas. Peeti kõnesid ja vaadati näitust. Osalejatele üllatusena oli kavas isamaaline luulepõimik, milles osalesid kõik nätuse avamisel olijad. Luuletusi lugesid kõik naiskodukaitse esinaisest ajakirjanikuni välja. Tegu oli ilusa isamaalise süstiga kõigile osalejatele.

Üritus jätkus tõeliste eesti suupistetega nagu karask, kiluleib ja kaerakäkk ning joogiks oli mõistagi kama. Näituse avamine lõppes ühiselt filmi „Liiliarist“ vaatamisega.