Naiskodukaitsja, tema kaks vormi ja seitse ametit! Jah, see on võimalik!

„Jagu paremalt vasakule rullides 100 m, läks!”

„Vastase soomuk 200m kell 12!”

„Esimene pooljagu katab, teine ründab paremalt tiivalt!”

Selliseid hüüdeid kostis Varbola ümbruse metsa all sadu kordi. Käimas oli Kaitseliidu Kooli tasemekursuste lõpuharjutus, õppus „Kotkalend”.

Minu jaoks oli see lõpueksam. Sellele eelnes üheksa nädalavahetust väljaõpet nooremallohvitserikursusel (NAKkl). NAK-is õpitakse juhtima jagu. Kotkalennul oli võimalus kogu õpitut praktikas rakendada. Õppenädalavahetuste jooksul sai juhtida jagu rännakul, rühmitada kaitsesse, valmistada ette varitsust, planeerida luurepatrulli, teostada rünnakut, vaatluspostid, sideettekanded, kolmnurklaager jne. Üksus on oma pealiku nägu.

Selline nagu sa jaoülemana oled, saab olema ka su jagu. Kursusel osalejad on erineva taustaga võitlejad. On rohkem kogemusi ja vähem, kiiremalt uusi oskusi omandavaid või mitte. Kuid kõigil on võrdsed võimalused. Sel aastal oli kursus Harjus ja teine Tartus. Meie kursusel oli 4 naist ja 20 meest. Erinevatelt ametitelt, erinevate eesmärkidega ning erinevate ambitsioonidega.

Lisaks sellele, et õppisin jaoülemaks ning sain palju targemaks lahingute planeerimisest ja läbiviimisest, sain ka tohutu positiivse emotsionaalse elamuse. Selline ühtekuuluvus ning ühtehoidmine on väga lahe.

Mõnelgi korral tabasin end mõttelt kas see on ikka minu jaoks ja kas ma olen õigel teel. Kuid kui hetkeks mõtled, vaatad ringi ja tunned, et oled „kodus” ning kõik ümberringi on nii omane, sain aru, et kõik on õige ja olen seal kus ma olema pean. Ning kui see, mis teen tuleb veel ka hästi välja, siis motivatsioon ainult kasvab.

Naiskodukaitses olemine on suurepärane võimalus saada kelleks iganes! Meil ei ole piire ning meil ei ole takistusi. Eelkõige on tarvis tahtmist ning seejärel kindlat plaani.

Mina astusin Naiskodukaitsesse sooviga olla oma riigile kasulik. Vaadata oma pere mõistet laiemalt ning olla võimeline panustama riigikaitsesse. Alguses ei teadnud ma kõiki võimalusi, ei teadnud ka oma potentsiaali või oma soove.

Kuid süües kasvab isu. Kõigepealt panustasin Naiskodukaitses avalike suhete erialagruppi, siis sai minust Viimsi jaoskonna esinaine, seejärel liitusin formeerimisega. Sealt sain ka esimese tugevama „laigulise” pisiku. Edasi käisin ka sõduribaaskursusel (TSOBKkl). Ühel hetkel sai minust Naiskodukaitse Harju ringkonna esinaine ja miinipildujarühma rühmaparameedik.

Kogu selle „laigulise” teekonna jooksul olen ma siiski olnud üdini naiskodukaitsja. Öeldakse, et ei ole naisi ega mehi, on võitlejad. Kuid olen seda ennegi öelnud, et mina jään ikkagi naiseks, ka lahingus. Olen naiskodukaitsja nii meie kaunis mustas vormis messitelgis või t-särgis spordivõitlusel kui ka laigulises vormis metsas meestele käske jagades! 