Kõne Isamaale 2011 - Erle Eenmaa, Tallinna ringkonna esinaine

Mari Raamot kirjutas.

   „Loodan, et me kunagi ei lase mälestust ajarüppe vajuda neist ühiselt läbielatud päevadest, pikkadest tööaastatest ja rohkeist töötulemustest. Võtame ka edaspidi ja alati oma sooja südamega meie Eesti isamaa saatusest  osa. Koondame oma ridadesse neid, kes tahavad tegutseda riigikaitse ülesannete alal ja kes tahavad seda tööd tõsiselt teha, mis meie oleme algatanud ja mis meile väga armsaks saanud ja mille kordaminekuks ei ole Jumal siiamaale oma õnnistust keelanud“.

Mõtlema panev on see, et Eesti riigi lõpuni oli jäänud selleks hetkeks seitse aastat. Rõõmustav on see, et aastal 2011. koondab Naiskodukaitse endiselt naisi, kes tahavad tegutseda riigikaitse ülesannete alal ning ei ole me mälestuste ajarüppe lasknud vajuda ka neil naistel, kes selle organisatisooni algatasid.

Loodetavasti toob sel aastal algatatud Naiskodukaitse mälestuste kogumise projekt suure osalejate hulga. Me elame aastal 2011 ja iga päev viib meid ühe kaugemale esimesest Eesti Vabariigist ja nii tuleb tegutseda kohe praegu, et püüda kasvõi pisikesi mälestustekilde. Tallinna ringkonnal on vedanud – oleme saanud kontakti 105. aastase proua Meeta Penneriga, kes oli liige 1930. aastatel, kuuludes Tallinna ringkonna Kalevi jaoskonda. 2009. aasta europarlamendi valimiste ajal lugesin ma ajalehest intervjuud, milles vanaproua teatas ajakirjanikule, et ta küll ei tea, kelle vahel valida saab, aga tema läheb kindlasti valima, sest tema on endine naiskodukaitsja. Selles kõlas minu jaoks ühele naiskodukaitsjale omast kodanikuteadlikust, et pidin temaga kohtuma ja kuigi igal aastal kipuvad jutustatavad lood korduma, tundub mulle, et kuulen neid esimest korda, sest see maailm, kust need lood pärinevad on nii müstiliselt kaugel ja põnev.

Tunnen kahetsust, ei tea enamat oma vanaisa elust ja teenistuses Kaitseliidus. Kahtsen, et taipasin liiga hilja, kui väärtuslikud võivad olla minu vanaema ja tema põlvkonna inimeste mälestused, kes võiksid mäletada elu esimeses Eesti Vabariigis. Ja kui seda taipasin, oli juba aeg palju kustutanud. Vanaema ei tahtnud oma küüditamisest kunagi eriti rääkida. Oli ta ju kaotanud kodu, mehe ning viidud kahe väikese lapsega külmale maale – ja seda põhjusel, et minu vanaisa oli teeninud Kaitsleiidus, võidelnud nõukogude võimu vastu ja omas veidi rohkem maad kui kommunistid heaks arvasid.

Kui vanaema oli vanust üle üheksakümne, küsis ta kord minult küsimuse, millele esimesel hetkel vastasin muigega, aga teisel hetkel taipasin, kui tõsisena see küsimus tegelikult mõeldud oli. “Ega enam ei küüditata?” küsis ta.

Sellel samal aastal astusin ma Naiskodukaitsesse. Aasta oli siis 2007 ja oma esimesele õppusele Tallinna maleva hoone juurde sõitsin ma läbi Tallinna, mida oli just möödaläinud ööl laastatud pronksiöö mäss. Mäletan, et märkasin sel õppusel, et kõik need naised jagavad minuga sama maailmavaadet. Nad ilmutasid valmisolekut riigivõime abistada ja nii tegin otsuse end tihedalt Naiskodukaitse tegemistega siduda, sest kas ei ole mitte siin elus oluline teha seda, mida isa südames kõige õigemaks pead?

Mind ajendas liituma tugev patriotism ja soov väljendada oma toetust vabatahtlikule riigikaitsele. Kuigi ma ei ole veendunud, et põhjendasin oma liitumist esimesel kohtumisel just sel viisi, pigem mainisin midagi väljaõppest ja isiklikku huvi aktiivse eluviisi vastu.

Mulle tundub, et isamaa-armastus on tunne, millest eestlased väga tihti ja valjul häälel ei räägi. Ka Naiskodukaitses mitte. Ja kas ongi põhjust igapäev rääkida? Ilmselt on seda ka keeruline sõnadesse panna, kuna see on lihtsalt tunne, kui hinges on midagi pidulikku ja uhket.

Olen seda tunnet siin organisatsioonis korduvalt tundud. 2009. aastal Vabadussõja võidusamba avamine oli minu jaoks üks liigutavamaid hetki. Kaitseliit ja kõik eriorganisatsioonid seisid samba ees valves, kõrgel tuli hoida suurt Eesti lippu ja Urmas Sisaski oratoorium kajas võimsalt üle rahvast täis väljaku. Ja kuigi mu ülevad tunded vaheldusid tundega, et tegelikult on seda suurt Eesti lippu päris raske üleval hoida, jääb mulle meelde uhkustunne, mida tundsin oma kodumaa üle, et ta vabaks on jäänud ja enda üle, et olen vabatahtlikult liitunud selle väärika isamaad austava organisatsiooniga.

Mis on isamaa armastus Naiskodukaitses? Minu jaoks on see kodumaa, eesti keele, ajaloo ja kõige eestlaseks olemise väärtustamine. Tunnen isiklikult äärmiselt suurt heameelt, et mul on au olla Naiskodukaitse liige ja mul on kõik võimalused ja tahtmine organisatsiooni arendamiseks, seda nüüd ja tulevikus.

Kuigi vahel tuleb ette ka käega löömise tunnet. Vahel tekib tahtmine kännu otsas pohli süüa aga mitte edasi orienteeruda. Siin aga tulevad appi toetavad ja innustavad kaaslased. Ma ei tea, kas see on isamaa-armastus, mis paneb neid käegalöömise hetki ületama, või on see pigem kohusetunne nende inimeste ja selle organisatsiooni ees. Üht ma aga tean – need inimesed ja organisatsioon on koondunud isamaa-armastusest, liikmed on toetavad ja abistavad, ning kui vaja, teevad nad kõik, et kaitsta oma kodu ja perekonda.

Aitäh kuulamast!

Erle Eenmaa

26.03.2011