Avati mälestustahvel Alice Kuperjanovile

Vabadussõja ajal tegutses ta oma mehe Julius Kuperjanovi kõrval, hoolitsedes võitlejate toitmise ja riietuse eest. Luuresalkade valged maskeerimismantlid võeti kasutusele Alice’i ettepanekul, kes need ka ise valmis õmbles. Esimesed väeosa käisemärgid  tulid samuti Alice’i näppude alt, nagu ka esimese lipu valmistamine.  Paju lahingus haavata saanud abikaasa toimetas ta Tartusse, kus Kuperjanov 2. veebruaril 1919 suri.

Kui  7. mail 1925 loodi Tartusse Vabadusristi Vendade malevkonna juurde naisrühm, millest hiljem sai II jaoskond, oli tema selle asutajate seas. Esinaiseks valiti Ebba Saral, Alice’ist sai jaoskonna juhatuse asemik, järgmisel aastal juhatuse sekretär  ja 1932.aastal jaoskonna esinaine kuni lõpuni. Alice oli tegev ka ringkonna  ja keskjuhatuse tasandil: 1927.-1931. täitis ta ringkonna laekuri ülesandeid. 1934.- 1938. aastani täitis abiesinaise ülesandeid ja alates 1937. aastast NKK keskjuhatuse liige, algul sekretärina ja hiljem toitlusosakonna vanemana. Alice juhtis  1938.a Tondi Lahingukoolis toitlustajate kursusi , millest võttis osa 147 naist. 

Naiskodukaitse kõrval jõudis Alice tegutseda Tartu „Lasteabi“  juhatuses, mis korraldas 200 puudustkannatava lapse toitlustamist, kus riietustoimkond tegeles annetatuste kogumise ja  riiete jagamisega vaesematele peredele. Ta oli ka  Tartu Perenaiste Seltsi  asutajaid. Samuti  kuulus ta Koduse Kasvatuse Instituuti, sest 1936. aastal Tartus peetud kasvatuspäeva juhtide hulgas oli ka Alice. Poliitiliselt oli Alice end määratlenud Jaan Tõnissoni Rahvusliku Keskerakonna  liikmena, ta oli ka partei Tartu maakomitee liige ja naissektsiooni esinaine, kuulus 1932.aastal Tartu linnavolikogusse.

Võib öelda, et ta oli koos paljude teiste tublide naistega Eesti naisliikumise algatajaid ja arendajaid, Eesti riigi ehitajaid. Naiskodukaitse ülesehitamise seisukohalt võib kasutada Helmi Mäelo sõnu: „Alice Kuperjanov on teatud mõttes Naiskodukaitse ideoloog, eriti kasvatuslikes ja kõlbelistes küsimustes. Tema kõned ja kirjutised Naiskodukaitse töö ja tegevuse kohta saavad mõneski asjas organisatsiooni taotluseks“.

Mälestuspäeva alustati kl 10 Peetri kirikus, kus eestpalve lausuti kõigile terrorismi ohvriks langenud naiskodukaitsjaile. Raadi kalmistul asetati pärjad Alice Kuperjanovi, Linda Saare, Ida Mutso ja  Ebba Sarali hauale ning terrorismiohvrite mälestusmärgi jalamile. Kõnelesid Enn Tarto, Dagmar Mattiisen ja Virge Prank- Vijard.

Mälestuspäeva kõrghetk saabus kahtlemata  mälestustahvli avamisega Eha 23A. Tahvli teostas ARS Metallitöö, kavand ja tekst Leane Moritsalt.  Tahvli avasid Ivi Kuperjanov ja Leane Morits. Üritust juhtis Tartu ringkonna esinaine Virge Prank- Vijard. Alice’i elust jutustas Tamme jaoskonna tegevliige ja avalike suhete juht Eha Jakobson. Sõna võtsid Naiskodukaitse esinaine Airi Neve , Julius Kuperjanovi Seltsi esimees Olev Teder ning vabadusvõitleja Enn Tarto. Artur Adsoni ja Juhan Liivi  luulet luges Kalju Konsin, kes oli kohale tulnud huvist  sündmuse vastu. Majaelanike poolt võtsid  sõna Mart Muhel ja Tiina Käärik. Tartu ringkonna naiskodukaitsjaile kingiti nende poolt kaunis raamat „Pääsukeste Eestimaa“ ja lillekorv. 

Mälestuspäev jätkus aktusega Filiae Patriae konvendis, kus andsid naiskodukaitsja vande Tartu, Pärnu ja Jõgeva  ringkonna värsked liikmed. Päevakohase kõne pidas Silvi Tenjes Tamme jaoskonnast. Ühine kohvilaud oli lõppakordiks sisukale mälestuspäevale.

NKK mälestuspäeva traditsioon sai alguse Tartust 1996. aastal.