Välikokk võib kaasa aidata nii võidule kui kaotusele - lõppes 14. Välikoka kursus

Välikoka kursus koosnes sel aastal kolmest osast, kursusele pääsemise eeldus oli e-keskkonnas mugavalt tehtav toiduhügieeni test. Sama mugav oli ka Välikoka kursuse esimene etapp - teooriamoodul. Õpikeskkonnas anti osalistele korra nädalas ülesanded, mille lahendused tuli laadida üles veebikeskkonda. Kursuslaste arvates oli selline lahendus hea, sest andis võimaluse oma aega planeerida ja ise otsustada, millal parajasti kodutöid teha.

Aga mida siis teha tuli? Esmalt tuli koostada menüü. Menüü koostamisel tuleb arvestada, kes on sööjad, millega nad tegelevad ja mis ilm väljas on. Menüü juurde tuli lisada täpne kalkulatsioon, kui suured on portsud, kui palju on vaja toorainet kaasa võtta, millised on vajalikud tarvikud alates kulpidest-nugadest ja kateldest kuni kummikinnaste, joogitopside ja kraaniveeni.

Teise ja kolmanda nädala ülesanded hõlmasid väliköögi paiknemist ja toidujääkide käitlemist. Saime teada, kuidas on mõistlik ja tervislik katlaid, ladu, prügikaste, väljastamisala ja muud paigutada ning mida võib teha toiduga, kui seda saab liiga palju.

Viimane ülesanne oli aga kõige keerulisem. Meilt oodati taas menüü koostamist, aga seejuures tuli kokku panna ka tööjaotus ja ajaline plaan, et toit õigeks ajaks valmis saaks. Kõigi ülesannete lahendamisel olid abiks samas keskkonnas olevad õppematerjalid. Lisaks sai uurida ka virgemate õppijate kodutööde lahendusi ja neile antud tagasisidet.

E-kursusele järgnes praktikanädalavahetus Kirna õppekeskuses. Kohapeal jagati meid rühmadesse ja kahe päeva jooksul anti meile täiendavaid teooriatunde vaheldumisi päris toidu valmistamisega. Soovijad said juba seal proovida peakoka ametit. Nädalavahetuse tegi eriliseks see, et samal ajal toimus üleriigiline ootamatu õppekogunemine. Nii suurenesid valmistatava toidu kogused ja ühtlasi lisandus väga keeruline osa - erinevate koguste termostesse jaotamine. Pärast seda nädalavahetust olime me valmis tuleprooviks - nädalaseks õppuseks väliköögis.

Kursuslasi oli üle kahekümne ja seetõttu tuli meil praktika teha kahes grupis. Esimesed julged sai oma tuleristsed ja tunnistused juba augustis Pitka luurevõistlusel, meie aga ootasime oktoobrit, et toitlustada Kotkalennu lõpuharjutusel osalejaid.

Külmade ilmade tõttu on Kotkalennu kokkadel väike eelis - erinevalt Pitka telklaagrist saavad saavad kotkalennutajad ööbida katuse all. Samas pole külg-külje kõrval umbses toas magamises midagi romantilist. Aga õppustel peabki raske olema.

Taas jagati meid kaheks rühmaks ehk nagu me omavahel ütlesime, vastasvõistkondadeks. Meie kursusel olid peaaegu pooled osalejad mehed, ja tuleb tunnistada, meeste jõud ja teistmoodi mõttekäik kuluvad köögis marjaks ära. Ilma nendeta oleks asjad sageli keeruliseks läinud.

Toitlustamine toimus õppuse lõpuni vaheldumisi. Hommikul alustanud rühm tegi ka õhtusöögi, lõunasöögi tegi “vastasvõistkond”. Igale toidukorrale pidime enda seast valima peakoka, kes juhendaja valvsa silma all köögi tegevust juhtis ja plaanis. Oletasime, et vahetustega töös jääb aega ka puhkamiseks, aga see osutus üsna võimatuks. Nii tulid päevad kokkuvõttes väga pikad ja puhkus tuli lükata õppuse järgseks ajaks.

Harjumist vajas ka see, et väliköögi ja (tavainimese) koduköögi kord on hügieeninõuete poolest väga erinev. Kummikindaid kulus mägede kaupa ja kätepuhastuseks mõeldud desinfitseerimisvahend hävitas nii nahka kui küüsi. Meid jäi lohutama teadmine, et raske õppusel, kerge lahingus.

Suurele seltskonnale miinuskraadide juures toidu valmistamisel tulevad esile hoopis teised probleemid, kui suvel. Ka menüüs tuleb teha muudatusi. Näiteks juba esimese toidukorraga õppisime, et külma ilmaga pole mõtet saata metsa külma morssi, vaid tuleks saata hoopis soe morss või tee. Ka võiks külma kastme asendada soojaga. Kui saata metsa teed, siis võiks see olla valmis, sest ise topsis teepakikest leotada või katelokis vett kuumutama hakata on külmunud näppudega ebamugav ja ajakulukas. Ka võiks olla tee juba koos suhkruga. Lisaenergiat on kõigil tarvis.

Väliköögis suuremale seltskonnale süüa tehes tuleb tähelepanu pöörata sootuks teistele asjadele. Neile, mis tunduvad pisikesed. Uhke prae, kastme ja salati valmistamise kõrval tundub kohvi või tee keetmine tühine. Tegelikult aga kipub see viimasele minutile jäetav tegevus aga lõpus olema just see, mille järel toiduviijad lõpuks ootavad. Aega võtab nii joogi maitse timmimine kui ka  termostesse jaotamine. Termoseid ei ole kunagi liiga palju. Ja kui neid puudu jääb, siis tuleb olla leidlik ja panna näiteks salat juba valmisportsudena eraldi kaasa. Nagu teada saime, tuleb suure kiiruse juures tuleb jälgida ka seda, et kosutava joogi või õhtusöögi asemel ei saadetaks võitlejaile termosesoojendusvett.

Köögitoimkonnas peab olema kord majas. Kui peakokk jagab ülesanded mõistlikult ja koostab teostatava ajakava, siis saab toidu ka õigel ajal välja saata. Ära ei või unustada ka esmapilgul väiksemad tööd, näiteks katla kütmine, vee toomine, nõude pesemine laua katmine ja toidu jaotamine.

Viimaseks päevaks olime oma planeerimises juba nii osavad, et suutsime varahommikul oma vastasvõistkonda üllatada katlal küpsetatud plaaniväliste pannkookidega. Ja õppuse lõpurivistusele eelnenud lõunasöögil pakkusime kolmesajale väsinud võitlejale supi kõrvale grillil praetud kotletiga hamburgerit.