Ole Valmis laager Anneli pilgu läbi:)

Reedel, 4. augustil, kell 14 malevasse jõudes oli suurem pakkimine toimunud ja meie nn hommikutoimkond sai korraks mõtete kogumiseks kohvitassi taha istuda.

Kirikumäel laagripaika jõudes ja varasemalt ettevalmistatud suunavaid-viitavaid silte ja märgistusi lapates, sain aru, et see märgistus, mis sobis siseruumidesse, enamasti pole see, mida meil siin, laagris, kasutada saaks. Siin ütles Anu resoluutselt, et temal on õpetaja käekiri, millest enamus aru ei saa… ja nii sättisin ennast uute viidamärkide jaoks trükitähti harjutama.

Vahepeal saavad sõiduvahenditelt maha tõstetud nn rootsi katlad, köögitarbed, suuremad ja väiksemad telgid, mitmed kastid EvakR tarvikutega,… Kohal olijate tõsteharjutuste ja loomingulise fantaasia krooniks hakkab laagripaik õhtuks juba laagriliste saabumiseks asjalikku nägu võtma.

Laupäeva hommikul piirame köögiala ja asume parklat paika märkima – nii minul kui teistel on see esimene kord piirata suurürituse parkimisala. Hr Uuno (laagrikoha abivalmis omanik) märkis, et see plats mahutab 60 autot… olen ikka suurüritustel käinud ja sellest tulenevalt plaanisin autod rivistada nii, et kahe rea omadel on ninad koos, aga läks nagu ikka… Esimeste parkijate tulemust hinnates, tuli meie  parkimisarvuks ca 40, aga autosid võis siia tulla lausa 100. Nii läks parkimise tähistamise alla ka laagri võrkpalli väljaku ala…

Laagrisse regajad said meie registratuurist oma telgi numbriga käepaelad, igaüks oma nimega rinnamärgi ja „Ole valmis“ joogipudeli. Lastest laagriliste käepaeltele märkisid meie tublid registraatorid lisaks ka ema telefoninumbri. Telgi number käepaelal viitas antud juhul lihtsalt märgistatud asukohta telkimisalal, kuhu võisid oma laagrivarustusega kulgeda.

Laagrilipp lehvima ja „Ole valmis“ vabariikliku laagri avamissõna läheb meie Ruth´ile – see on nädalaid kestnud suure meeskonnatöö kulminatsiooni algus. Laagriliste päeva juhib kindlalt oma tolerantsel moel (Skala esinaine) Jane.

Kohe asusid toimetama gruppides nn minitöötoad, et ühiselt püstitada oma telk, lahendada salakirju ja rääkida nn „valmis olemisest“.

Lõuna maitses meie toitlustamise BVÕ raames Ludmilla (põhiliselt sõnalisel) juhtimisel suurepäraselt… ja oli kohale meelitanud lisaks laagrilistele ka terve hulga herilasi. Birgit saigi oma herilase põske võileiva vahelt. Lapsed näisid nautivat seda vannist vanni nõude pesu ja loputamise süsteemi – ikka võimalus ise puhta nõu tulemus teha ja ka suur vaheldus kodusele nõudepesu masinale.

Pärastlõunal olid laagrilised tegevad erinevates töötubades, milles kõik käsitletavad teemad olid absoluutselt lahutamatult seotud meie igapäevaeluga. Kes meist poleks kordagi eksinud metsas – palun väga, lahendus olemas - töötuba kaart ja kompass. Või mida teha kui põletad end kuuma auruga – just neid juhiseid jagas esmaabi töötuba. Juhendamist ja harjutamist jätkus ka kriisivarude, enesekaitse, tule- ja relvaohutuse ning samuti noorte ettevalmistatud lõkketüüpide, sõlmede, matkakoti pakkimise ja matkamängu töötubadesse. Käin üsnagi seljakotiga väljas ja pole enamasti rahul selle sisu paigutusega – mis muud, tuleb minna matkakoti pakkimist noorte käest üle õppima.

Käisime vahepeal Siljaga Puiga külapäeval line-tantsu grupiga „Sööstan-Katan“ esinemas, kelle pooled tantsijad on samuti NKK liikmed.

Tagasi laagripaika saabusin öises vihmasabinas, laagris toimis juba öövalve …toanaaber Anne oli mulle hoidnud õhtusöögi, see tegi omamoodi sooja tunde.

Pühapäeva hommik on juba palav, laagrilised valmistuvad matakarajale minema, mille seitsmes erinevas rajapunktis saab testida oma töötubades saadud teadmisi ja neid ka praktikas looduses olles läbi proovida. Duubeldame oma veevarusid, hakkame Anu ja Aikega liikuma mööda Kirikumäe matkarada määratud tegevuskohta ehk siis matkaraja punkti „Evakuatsioonikoti pakkimine“. Jagame ja jaotame varustuse ehk siis „evakuatsioonikoti“ sisu kahele piknikutekile laiali… ja tõdeme, et meie sularahaks markeeritud rekvisiidid (šokolaadist mündid) hakkavad ilmselgelt nende kraadide juures sulama. Nii… esimene võistkond tulebki…selgitame ülesannet, et iga liige saab valida varustuse hulgast kaks asja, mida panna võistkonna ühisesse evakuatsioonikotti ja et oma valikut tuleb ka põhjendada. Toome välja, et kõiki elus vajalikke asju ei saa kaasa võtta, seega kehtib reegel, et vähem on parem. Tuleb välja, et polegi nii lihtne valida – mida võtta, mida jätta (see on tavaeluski vahest raske), siin aga peaks iga valitud ese olema eesmärgipäraselt vajalik.

Meie soovitus kõigile võistkondadele oli, et mõtle ja koosta kodus enda jaoks meelespea, mille alusel saad vajalikud asjad kiiresti kaasa pakkida ja komplekteeri meelespea abil evakuatsioonikott asjadest, mida igapäevaselt ei vaja ning mis ei rikne. Ja meelespea koostamist tasuks alustada ikka kohe, kui laagriteadmised veel nn soojad on.

Meie rajalt laagripaika tagasi jõudmisel on käsil parajasti „Ole valmis“ laagri lõpukõne ja laagrilipu langetamine ning  laagrilised said lõpetuseks maiustada tordiga.

Ise liigun Kirikumäe järve äärde…siin on palju ka laagrirahvast, mh käib vestlus toimunud laagri, samuti (ajastatult tellitud) päikeselise ilma ja olustiku üle. Arutlused on rõõmsad ja kuuldud hinnangudki positiivsed, oma kiidusõnad saab ka Kirikumäe järv.

Pinge on langenud kuid laager pole veel korraldajate jaoks läbi…

Pakime laagrit kokku ja mahutame autodele – igaüks koristab-lammutab oma tegevuskoha paigaldised ja jälgib, et kogu varustus, rekvisiidid-tarvikud saaksid tagasi malevasse ning lõpuks leiab sealgi iga kaasas olnud ese oma koha. Nüüd oleks aeg korraks maha istuda nendega, kes jõudsid malevasse ja siin varustuse paika tagasi sättisid…milline on see emotsioon ja kogemus kohe vahetult kui suurlaager on ametlikult lõpetatud (isegi laud oli köögis selleks tegelikult kaetud). Aga vist me kõik pigem kiirustame oma pühapäeva kodudes jätkama…

Olen ikka seda meelt, selline läbi harjutamine ja oma käega tegemine on vajalik, et me võime teoorias teemasid lugeda ja mõelda, kuidas me reageeriksime, mida me teeksime või nt evakuatsioonikotti kaasagi võtaksime, aga kui me päriselt seda praktikas läbi ei tee, siis lihtsalt mõtte tasandile see jääbki. Ehk et kehtib taas kord tuntud ütlus, et harjutamine annab kogemused ja teeb meistriks. Ja et meistriks saada, pidi kuluma 10000 tundi harjutamist, nii et me kõik oleme kogu aeg teel.