Naiskodukaitsjast noortejuhiks

 Läbisime kahel nädalvahetusel toimunud noortejuhtide kursuse ja viimasel tunnil anti kätte praktika paberid, Mida??!!! Praktika läbimiseks tuleb meil endil noortele korraldada ning läbi viia vähemalt üks koondus ja üks laager. Issake…ei!!! Taaskord hüpanud tundmatus kohas vette.

Egas midagi, paberid näpuvahele ja maleva noorteinstruktori juurde, mida, kuidas, kellega jne. hunnik küsimusi reas. Heakene küll koondus see oli arusaadav ja saime tehtud. Aga laager- ainuüksi see sõna hirmutab. Meelita ja „moosi“ kuidas oskad, mitte keegi ei tee minu eest üritust ära-kurb aga tõsi.

Juba poolest  novembrist panin oma ajukäärud tööle, pliiatsid paberid laual hunnikus, telefon kõrva ääres. Magamata öödest ning  läbirääkimiste pidamisest väsinud suust ei maksa rääkidagi. Kõigele muule üllatusmoment lisaks-laagri viimasel päeval tuleb ka uute kodutütarde pidulik vastuvõtt teostada. See ei ole võimalik!

Ning oh jubedust-käes see kurjakuulutav aeg oligi!

08.12.12 kell 08.15 tassisin turvalisest kodust  auto pagasiruumi kõikvõimalikke kaste, kotte ja lausa puuoksi ning mõne minuti pärast needsamad asjad sai ümber laetud Alutaguse Kaitseliidu Maleva staapi, kus kell 10:00 pidi alguse saama  „ Jõululaager“  kodutütardele.

Esimene laagriline saabus juba 09:50. Alates sellest hetkest veeres aeg justkui kihutav kiirrong ning tuli olla nö mees ja suuta kõigega sammu pidada.

Mida siis laagris tegime. Lapsi oli esiti 16, kuid õhtuks saime 9 last veel juurde seega kokku 25 ja rühmajuhte 3.

Laupäeval käisid meil külalistena kaks koolitajat- Õnnela ja Mari-Liis. Esimene neist õpetas suurematele lastele tegema kuuseokstest  jõulupärga ja seda kaunistama.

Väiksemad tüdrukud, kel pärja valmistamine oleks natuke liiga keeruline, tegid  jõulukaarte, paberist kaunistusi ja väiksematest loodusest leitavatest asjadest pühade teemalisi kaunistusi.

Mari-Liis koolitas tütarlapsi võileiva-ja küpsisetordi valmistamisel. Need toidud läksid järgmisel päeval pidulikule lauale kõikidele maitsmiseks.

Kaunistused ja toidud valmis, õhtusöök söödud, tuli lastel ka veidi tõsisemat tööd teha. Nimelt rühmatööna plaanisime meisterdada enda rüha „ maskotti“, milleks on suur          „lillepäike“. Miks just see-sellepärast , et meie rühma nimi on „ Päikesekiired“. Aga et maskott valmis saaks, pidi iga laps voltima, liimima ühe lilleõie. Sellegi ülesande täitsid tulevased kodutütred hindele „5+“.

Päeva tippsündmuseks kujunes ronimisseinal ronimine.  

Ronimisel ärakulutatud energia said lapsed koheselt taastada pannkookide söömisega. Siis pesema ja magama. Lootus, et lapsed on surmväsinud ning selle tulemusena üsna pea rahulikku unne jäävad oli küll väga vale. Paraku jagus neil energiat veel omavahelisteks vestlusteks üsna pikaks ajaks. Kuigi rühmajuhid tundsid et neid kutsub Une-Mati, ei saanud ju minna unemaale enne kui vaikus suuremas magamisruumis püsivaks jäi.

Järgmine, pühapäevane päev, algas sigina-saginaga. Peale hommikuse pudru söömise alustasime koheselt pidulikuks vastuvõtuks valmistumisega. Sööklaruumist sai korrapealt paras väike aula, , mille ühes pooles sai kaetud suupistetega pidulaud ning teises otsas ametlikuma väljanägemisega dokumentide, kaunistuste ja küünaldega laud.

Minu jaoks oli sellelgi päeval varuks üllatus. Nimelt pidin mina olema see kes koos lastega publiku ees tõotust annab. Taas koht, kus pidin olema usaldusväärne, lastele eeskujuks ja neile turvatunnet looma, olgugi et mu enda sisimas kees ja tunne et kohe plahvatan pabistamisest. Egas midagi,,, naiskodukaitsja saab ju kõigega hakkama!  

Ja siis saabuski vabadus- vabadus pingetest, muretsemisest, kas ja kuidas kõik õnnestub. Aga..päris aus olles, puges hinge ka natuke kurbust. Juba saigi kõik ilus otsa.

Hingele andis siiski kosutuse laste küsimus „ Millal me nüüd kokku saame?“

Siit järeldus- naiskodukaitse liige tasub olla. Ta saab kõigega hakkama, on väga mitmeid erinevaid võimalusi end realiseerida ning teostada. Ma ei kahetse enda otsuseid, kuigi enamus neid tehtud tundmatus kohas vette hüppena!