Läbi metsa oskuste poole

Väikeste variatsioonidega umbes nii võis see asi välja näha kümnel naisel, kes 9. oktoobri hommikuks Sakala malevasse kogunesid, et alustada NKK BVÕ Sõdurioskuste mooduli läbimist Naiskodukaitse Sakala ringkonna Karksi jaoskonna julgete ja oskajate naiste ning  maleva instruktorite käe all. 

Süüa saab Viljandis alati hästi, kuigi väike ärevus eelseisva ees ei lubanud end silmini putru täis pugida. Nagu arvata oligi, läks kohe pärast hommikusööki asjalikuks. Sissejuhatavad sõnad kursuse juhilt ja start!

Kõigepealt side. See nähtamatu. Kindlate reeglite ja salakoodidega, Pärast teooriat lasti lahingpaarid maleva territooriumile orienteeruma ja juhtimispunktiga ühenduma. Kui alguses ei lasknud arvatavasti adrenaliinilaine jääda viisakaks ning tuli ette vahelerääkimisi, siis harjutamine teeb tõesti meistriks ja kutse tagasi klassiruumi nägusid just rõõmsaks ei teinud. Kõige põnevama koha pealt! Väikese preemiana said kõik pärast raadiojaama juppideks võtmist ja tagastamist kuuldekoodide spikri. Eks see rohkem julgustuseks taskusse libises, sest hiljem ei olnud neid küll kuskil märgata ja koode muudkui lendas.

Järgmiseks relvaõpe. Lasketiirus istudes ja instruktorit kuulates sai selgeks, et midagi ei saanud selgeks. Või noh, sai selgeks see, et kui on soov relvi mõistma hakata, tuleb selleks palju ja järjekindlalt vaeva näha. Nii keskendusimegi etteantud pooleteise tunni jooksul pigem ohutusele. 

Pärast kosutavat lõunasööki oli aeg tsivilisatsiooniga mõneks ajaks hüvasti jätta. Varustus ja kõik laagri ülespanekuks vajaminev sai naisjõul autokasti tõstetud, kiivrid pähe kinnitatud ja ise takkajärgi ronitud. Meeleoluka sõidu tagas tundmatuks jääv lihapoe kunde Kösti ristmikul, tänu kellele said uni silmist pidurdatud kõigil neil, kellel juba tukk peale oli tulnud.

Välustesse jõudes ootas kursuslasi ees kaardiõpe, tutvusime distantsilt Viljandiga ja lõime sinasõprust kompassiga. Mingil hetkel tundus, et paneks asimuudi paika ja hakkaks muudkui minema! 

Kaugele ei olnud asja, laager ootas ülespanemist. Kaks jaotelki, ahjud sisse, magamisasemed paika ja edasi metsa. Küll mitte kaugele, sest märkasime, justkui oleks laagripaiga läheduses veel keegi: igasugu põnevad ööbimisvõimalusi oli puude vahele ja lohkudesse tekkinud. Muudkui aga vaatlesime ja õppisime, kuidas endale võimalikult kuiv ja tuulekindel varjualune teha ja igaüks sai ka oma telkmantlist midagi välja võluda. 

Patt oleks salata, et õhtusöök hämarduvas metsas, leekides hävinev priimusekorgi tihend ja kuivtoidupaki krabin romantilist meeleolu ei tekitanud. Ja kuidas veel! Seda enam, et mingit ohtu ei olnud ja isegi ööhäiret ei lubatud korraldada. Öine ahjuvalve muidugi terendas silme ees, aga luksus soojas telgis magada kaalus kuhjaga üles ühe tunni ja kakskümmend minutit nohisevate kaaslaste kuulamist ja nende jalgade ahju lähedusest tõrjumist.

Magamiseni oli muidugi veel aega, sest kohe pärast õhtusööki põhku keerata pole isegi eraelus kuigi tervislik. Nii õppisimegi hämarduvas sügisõhtus maastikul liikumise eripärasid, käemärke, sammudega mõõtmist ja tundus väga, et kõike seda võib juba järgmisel päeval tarvis minna. Nagu ka ühe harjutuse jooksul tekkinud lahingpaarilist.

Öörahu saabus meie telki enne kindlaksmääratud kellaaega. Kellelgi ei olnud enam midagi ütleda. Puhtad varbad soojades sokkides, ise magamiskotiga lebomatil, värske õhk telgi seina alt ninna puhumas, taustaks ahjuluugi liikumise summutatud hääl, mille tagas selle osav käsitlemine kahe puupulga abil ja norskamisjärjekorra üleandmine. Sai magada küll!

Hommikusöögiks improviseeriti võileibu kuivtoidupakist, jagati sooja vett kohvi valmistamiseks ning pakiti asjad, sest isegi kui tahtnuks, polnud järgmiseks ööks enam võimalik Väluste võserikku jääda.

Juhtnöörid maskeerumiseks käes, saime end piiramatult rohe-pruuni-mustaks võõbata, peita juukseid ja teha kiivrile looduslikust materjalist katet. Põnev! 

Viimaseks väljaõppemooduli osaks oli põhjalik tutvus varustusega. Kui oma koti ja rakmete sisemus oli selleks ajaks juba enam-vähem käpas või saanud selgeks, kuhu mida panna võiks, siis saime näha ka nö edasijõudnute varustust ja mõningaid nippe paremaks hakkamasaamiseks mugavusteta metsaelus. 

Lõpuharjutuseks oli vaja kampa võtta oma eelmisel õhtul sõbrunetud lahingpaarilisega ja nii see algas. Tundmatu arv kontrollpunkte ees, kaart käes, kompass taskus, raadiojaam rinnal ja päike silma siramas. Ausalt öeldes oli teele minna päris julge tunne. Esiteks ei pidanud seda tegema üksi - kaks pead on ikka kaks pead ja küsida saadi ikka seda, mida viimase kahe päeva jooksul õpetatud oldi. Värsketest teadmistest läksid loosi kaardilugemisoskus, käemärgid, side, relvaohutus, varjualuse ehitamine ja terav silm laagripaiga mahajätmisel. 

Viimast saime praktikas veel korra läbi teha, sest kell näitas seda suunda, et tuleb kõik, mis eelmise päeval malevast kaasa võetud, kokku panna, korra veel autokasti vinnata ja ise järgi karata.

Tagasi sõites torkas pähe, et maru tore on istuda koos nende julgete naiste ja neidudega, kes on valmis jätma mugavused, vormi selga panema ning sõna otses mõttes hakkama saama. Parem muidugi, kui sellist valmisolekut kunagi vaja ei lähe. Mis ei tähenda, et ei peaks harjutama ja valmis olema. Peab!

Sakala malevas ootasid ees luksus toit kandikule tõsta ja enda ning kursuse läbiviijate auks torditükk ning kohvitass haarata. 

Ülevaate täienduseks ka kaks kommentaari:

Viljandimaa juurtega külalisõppur Pärnu ringkonnast Ly Mäemurd: Põhimõtteliselt meeldis mulle kõik väga ja kui saaks, teeks uuesti. Nii põhjalikku ja asjalikku kursust küll ette ei kujutanud, kõik see DAFi kastis sõitmise ehedus ja kerge relvaõli hõng näppude küljes jne. Vast kiivrikandmine on ainus asi, mille ma edaspidi vahele jätaks. Kosja tikkuvad konnad ja telgilaes uitavad lutikad lisasid pigem romantikat ja puujuure kõrval augus magada oli ka mõnus, puhkasin hommikuks ilusti välja ja isegi kusagilt ei valutanud. Enda kõige suuremaks üllatuseks avastasin, et side ja kaart on huvitavad ja mis peamine - et ma saan kaardist, koordinaatidest ja kompassist päriselt ka aru, sest instruktor oli hea.

Elerin Öövel (Karksi jaoskonna aseesinaine, kursuse eest vastutav): korraldasime Karksi jaoskonnaga sellisel kujul sõdurioskuste BVÕd esimest korda. Nii nagu kursuslastel, oli ka meil väike ärevus, et kuidas asjad sujuvad, aga usun, et oli põnev ja õpetlik nädalavahetus nii osalejatele kui instruktoritele. Kõik osalenud naised olid väga tublid, mõeldi aktiivselt kaasa ja oldi valmis kõike proovima. Meie korraldajana saime väärt tagasisidet, mis toimis ja mida võiks järgmine kord paremini teha või millele veel tähelepanu pöörata. Loodan, et nii mõnigi kursuslane sai sisse väikse “metsapisiku” ja enesekindlust orienteerumiseks ja maastikul iseseisvalt liikumiseks.