Kuus vaprat naiskodukaitsjat

Laupäeva hommikul kogunesid tublid naiskodukaitsjad Põlva maleva staapi, et sealt saada juba edasised juhised. Päeva alustati sideõppega, tutvuti käsiraadiojaamadega ning õpiti selgeks kuidas seda keerulist aparaati kasutada. Kuna seltskond oli meil küllaltki vallatu, siis muidugi mängiti läbi kutsung: „Juliet, siin Romeo, kuuldel!“ „Juliet kuuldel!“.

Kui raadiojaamade käsitlemine oli selgeks saanud, asusime relvade kallale. Põlva maleva relvur Margus tegi selgeks meile ohutuse algtõed, sest õige ju on, et ohutus ennekõike! Saime tundma õppida relva tööpõhimõtteid ning erinevaid relvaosasid. Sellele järgnes mitu ringi relva kokku ja lahti võtmist. Meie armas relvur otsustas meid pärast seda üllatada relvaosade tunnikontrolliga. Üllatus oli aga suur kui relva kokku ja lahti võtmise käigus olid relvaosad täitsa selgeks saanud. Uskumatu! Muidugi ei saa unustada ka võistlusmomenti, sest järgmiseks anti korraldus – kõik peavad oma relva aja peale kokku panema! Võiduhimulised Põlva naised asusid kibekiirelt automaate kokku panema. Võitjaks kujunes meie Kristi.

Relvaosad selgeks õpitud, ohutuse algtõed peas! –õpime selgeks ka laskeasendid! Kaks tuulepead – Lisete ja Reilika, unustasid hetkeks oma sõrme päästikule, kuid  õpetajal on silmad ka kukla taga. Karistuseks kleebiti teibiga päästikusõrme külge pliiats, et nimetissõrm enam sinna päästikule ei kipuks.

Päeva lõpetuseks tutvusime kaardi ja kompassiga. Tegime mõningad harjutused, mõõtmised, määrasime direktsiooninurka ja arvutasime vahemaid.

Pühapäeva hommik algas rõõmsa seljakoti pakkimise tunniga. Saime omal käel ka proovida täisvarustuses seljakoti kandmist ning otsustasime üheskoos, et sellise kotiga küll väga kaugele meie ei jõua. Klassiruumis korrati üle ka maskeerimise põhitõed ning liikumisviisid. Teooria selge – aeg on metsa minna! Nüüd oli aeg endale vastav „metsa make-up“  teha. Kuna Põlva naised on nii kokkuhoidev kamp, siis otsustasid kõik ennast vastavalt maskeerida. Hiljem saimegi metsa all hiilida, roomata, söösta ja varjata.

Päeva lõpetuseks tuli enda jaoks selgeks teha ka metsas liikumine. Nii me siis orienteerusime, jälgisime maastikku, kasutasime kompassi ning eelmisel õhtul omandatud teadmisi.

Metsast tsivilisatsiooni saabudes olime kõik eriti rõõmsad. Uskumatu, et me kõik sellega lõpuks hakkama saime! Aga nagu öeldakse: „Aega läks, aga asja sai!“. Lõpuks on ka meil algsed sõdurioskused omandatud.

Me kõik tahame tänada ka meie toredat instruktorit Karinit, kes korraldas meile nii läbimõeldud ja toreda  nädalavahetuse. Samuti meie rõõmsameelseid õpetajaid, kes tegid õppimise nii lõbusaks.