Kuidas Pärnu naised läksid kaks korda Kihnu näitust avama

Meie aastaplaan nägi ette, et Naiskodukaitse 90. aasta juubelile pühendatud fotonäitus avatakse Kihnu muuseumis 8. märtsil. Nagu selgus, ei ole naistepäev aga Kihnu sõiduks hea valik, sest juba teist aastat laev üle mere ei jõudnud. Kohalike sõnul olid ka mullu mandriinimesed püüdnud just sel päeval Kihnu jõuda, kuid siis takistas laevasõitu paks udu. Seekord ootas Kihnu Virve nimelist alust aga suhteliselt tormine meri, mis oli kandnud kokku läbimatu rüsijää. Poolel teel tuli reisilistel ots ringi keerata ja koos karaskitega koju pöörduda.

Nädalajagu hiljem läksime uuele katsele. Taas olime küpsetanud karaski, jälle olid neli naist kenasti pidulikus vormis. Seekord oli ilmataat armulisem. Hommik oli tuuletu ning ainult mandripoolse kalda juures oli jäätükke. Juba poolel teel vaatas meile vastu kena sile vesi.

Kihnu jõudes hakkas pilvede tagant piiluma ka päike ning selleks ajaks, kui näituse üles saime, oli taevas juba pilvitu. Väikese pausi, mis jäi näituse ülespaneku ja avamise vahele, täitsime miniekskursiooniga ja tutvusime paari teele jäänud vaatamisväärsusega – mõlema kaupluse ja tuletorniga.

Loengu jooksul sai prouade küsimuste ja vahemärkuste läbi selgeks, et kihnlastel on traditsioonid säilinud ning nende maalähedane suhtumine on ühtlasi väga eluterve. Kui oled saarel, kus igasugune abi on sinust mitme tunni kaugusel, siis tuleb ju igaks elujuhtumiks valmis olla ja ennast ise aitama õppida. See aga sobib hästi kokku ka meie Naiskodukaitse väärtustega. Nii võibki öelda, et kuigi Kihnu saarel pole kohalikku Naiskodukaitse üksust kunagi olnud, on sealsed naised kindlasti kodu kaitsjad ja hoidjad.

Pärast loengut rääkisid Pärnu naiskodukaitsjad avatavast näitusest ja tutvustasid oma tegevust, vastates kohalike küsimustele. Seejärel liikus vestlusring kohvilauda, kus arutati taas ravimtaimede, tablettide ja naiste üle. 

Siis aga saabus aeg koju tagasi pöörduda. Kihnu saare külastusest jäävad seekord lahke muuseumirahvas, selle aasta esimene kollane liblikas ja jääpangal mugavalt peesitanud kaval hüljes, kes pildistamise hetkeks alati üle serva vette hüppas, et siis hetke pärast, kui kaamera kotis, jälle pangale tagasi ronida. Ja muidugi võrratult muhedad Kihnu memmed.