Kui meeled vajavad tehnoülevaatust

Pärnu jaoskonna naised käisid aprilli teisel laupäeval koos matkajuht Merle Rallmanniga neist esimest viit Jõulumäe metsast otsimas ja katsetamas, kumb kahest viimasest meelteretke lõpuks peale jääb. Etteruttavalt olgu öeldud, et meie neljatunnine retk lõppes absoluutse heameelega ja tegelikult s.o.t.t. ehk seda oligi tarvis tõestada, et metsas käimine on üks ääretult mõnus tegevus!

Merle, teisisõnu multifunktsionaalne naine – kirglik matkaja, mitmetahuline vabatahtlik, ajakirjanik ja praktiliselt ahjusoe Luua metsanduskooli haridusega matkajuht –, ning kümme naiskodukaitsjat. Päike, tuulevaikus, männid, linnulaul ja natuke pruuni karva lund veel vaevu aimatavatel Jõulumäe suusaradadel. Loendamatul hulgal puude vahel silkavaid kettagolfareid, kes retklejate elu ehk mõnevõrra ohtlikuks, ent samas ka põnevamaks teevad. Samblad. Ja samblikud. Mida kindlasti ei tohi omavahel segi ajada, sest näiteks põdrasamblik ja islandi käokõrv, keda mõlemat rahvasuu põdrasamblana tunneb, on tegelikult hoopis seened, harilik laanik ent, kes võiks ju kõla järgi seeneks liigituda küll, on samblana hoopistükkis taimeriiki kuuluv. Selle kõik tegi Merle meile viisakalt näpuga peale näidates selgeks.

Sallidel, mis meil olid palutud kaasa võtta, tekkis praktiline funktsioon pärast esimest luidete ja mändide vahel läbitud kilomeetrit, kui jõudsime rajal punkti, kus hakkasime testima oma haistmismeelt. Ausõna, kui su silmad on kinni seotud ja sa ei tohi hambaga katsuda ega sõrmega liiga usinasti silitada, siis ei ole just ülearu lihtne ainult nina abil tuvastada, et see, mis sulle pihku poetati, on sealtsamast tee äärest möödaminnes nopitud mullune kadakamari. Või jupike kodusest mustsõstrapõõsast, sest ainult oksake ilma lehepungata lõhnab nagu paju. (Ei, toomingas. Ei, ikka paju. Jah, paju! Mis mõttes ei ole paju? On siis ikka toomingas järelikult. Kuidas, toomingas ka ei ole? Ma ei saa üldse enam aru! Taevake, no miks sa mulle KOHE seda lehtedega varianti ei andnud siis!) 

Päris kõike ei tahaks ära rääkida, mida me seal veel nuusutama ja arvama pidime, sest võibolla satub keegi teinegi kunagi mõnele Merle meelteretkele, aga viimaseks jäetud elupuuoksakese tundis suur osa meist küll juba enne nuusutamist ära. Ühesõnaga. Me tegime täiesti tahtmatult sohki ja tuginesime arvates hoopis kompimismeelele, sest eriti vilkalt teadsid peale mõistatuse pihkupoetamist vastust need, kelles veidikene aednikugeeni sees on. 

Päriselt kompida saime ka ja see oli kohati veel keerulisem kui nuusutamisülesanne. Jah, taskulambi ja tulepulga tunneb naiskodukaitsja juba esimese sekundi jooksul ära, kirss-ploomtomati ehk ka, aga kui on vaja tuvastada ühes tükis välja lõigatud jalgrattakujuline külmkapimagnet kirjaga ´´Brüssel´´, oled hädas mis hädas! Läbi vaevahigi meenus kunagi tegevusjuhendajaks õppides läbitud katse, kus lektorid sidusid meile poksikindad kätte ja palusid laualt asju haarata, et saaksime aimu, kuidas tunneb end keegi, kelle kompimisvõime on häirunud. Seda jalgratast võinuks me sama hästi hoidagi poksikinnastega. 

Maitsmismeele rubriigis maiustasime nuikapsa ja kevadise lauguga ning leidsime, et kui näpuotsatäis kuivatatud kukeseentesegu maitseb keelele taevalikult (seenelembide hinnangul), siis head asja peoga suhu ajades võid üllatusega avastada, et see ei olnud hea mõte. Mõru! Ent mitte ainult. Äkki kukeseened seepärast ei ussitagi, et sääsed ja kärbsed on liiga targad oma lapsi sellisesse koledasse lasteaeda panemaks? Neil poleks seal ka kedagi, kes lõpuks mõistatustele magustoiduks mangot peale pakuvad ...

Kui siiani olime usaldanud vaid Merlet, siis nägemisvoorus oli tarvis leida kaaslane, kelle kätte oled julge ulatama oma silmad. Tandemina tuli läbida puude ja maha langenud okste ning mustikavarte vahel luiteidpidi üles-alla keerutav takistusriba nii, et üks avasilmil juhendab ja teine kinniseotud silmil järgneb. Ilma puudutamata, suunata võis ainult sõnadega. Tõepoolest, puid kasvas järsku täiesti ootamatutes kohtades vaatamata sellele, et sõber nende eest just äsja hoiatanud oli ja nii mõnigi maas lamav oksaraag andis üle astuja arvates täie puutüve mõõdu välja, just nii kõrge oli (igaks juhuks) samm, mis sealt üle käis! Kui sallid silmilt maas, mõistsime taaskord, kui hinnalised on kõik me meeled, ent kallim kõigist vist ikka nägemine. 

Kuulmise ja kuulamise panime proovile viimasena ning see oli ka kõige lihtsam punkt, kus mitte keegi meist hätta ei jäänud. Siin selgus ka, et merevaik pole vaid mereäärsete lõunanaabrite pärusmaa ning piisavalt nutikas olles võib seda leida Pärnumaa metsastki. Õppisime, et lindudega tutvumiseks ja nende laulu tuvastamiseks on loodud tark mobiilirakendus nimega Siuts, mida ei peta ära isegi kuuse-käbilind, kes ise kindlalt väidab, et tema ei ole mingi lind, tema on hoopis kobras! Oma vahva päevapooliku lõpetasime aga teetassi taga muljete vahetamisega ning otsisime targast raamatust üles, millise ihuhäda puhul oleks head kasu loota retkel kohatud ravimtaimedest.

Aitäh, naised, et mõttega kaasa tulite! Veelkord aitäh, matkajuht Merle Rallmann, et meie laupäeva huvitavaks tegid!