Kõnelejaks õppimas

Reede õhtul peale suure grupi grupikesteks jaotamist läks siis kõnelemiseks lahti. Rahvas oli võõras ja paras „sabin” tuli sisse. Olin oma arvates kaval olnud, teinud tervituskõne kursusest osavõtjatele, kirjutanud sissejuhatuse ja lõppsõna ise, kuid sisu, mis tutvustas Alu mõisa ja Kaitseliidu kooli olin kodulehelt maha viksinud. Sellega tegin aga väga suure vea – lugeda oli võõrast teksti raske ja poolel meie grupist oli selle koha peal igav, sest neile oli see pähe kulunud. Sissejuhatust ja lõppsõna kiideti küll. Esimese päeva lõpetasime järgmise päeva varahommikul. 

Nüüd siis hakati alles õpetama, kuidas seda kõike teha, mis me kodus valmis olime teinud. Peale teooriaosa läks taas kõne koostamiseks lahti. Veenmiskõne etteantud teemal, minul tuli veenda rahvast, kes oli maleva lahtiste uste päevale kogunenud, Kaitseliitu astuma. Oma veidi üle aastase staažiga Naiskodukaitse ridades jäin üsna hätta Kaitseliidu kui organisatsiooni tutvustamisega. Ega midagi - tuli meediaväljaannetesse sukelduda. Midagi sain ja suurema osa kõnest kokku ka, aga kuna kõne oli käsikirjas, siis lõpus läksid sõnad suus sõlme ja oligi tegemist mitte ülekaaluka vaid ülekaalulise vaenlasega. Kõne lõppes sõrm suus ja minupoolsete sõnadega, et enesekindlus maksab ka midagi. Kahju, et kõiki pärle, mis nendel päevadel  õpperuumis meie suust pudenesid, ei jõudnud kirja panna, kuid Facebookis, Kaitseliidu kooli lehel on mingi osa neist üleval. Laupäeva õhtul anti armu ja kella 21 paiku lubati sauna. Kes jõudis, kes mitte. Tassitäis sooja teed tegi oma töö ja nii sai kukutud…. teki alla, unele. 

Pühapäev oli lõbusam ja pingevabam. Minu kõne oli koostatud eesmärgiga kuulajad kurssi viia viimase paari aasta jooksul  Vormsi saarel toimunud arengutega. Ettekandeks oli pidupäeva kõne Eesti Vabariigi 94. aastapäeval Vormsi vallas toimunud aktusel. Oligi kõigil huvitav kuulata, lisati veel, et minu kõned on soojad ja inimlikud, kõnelemine ise ka enam nii suuri pingeid ei tekitanud, et  kokutama oleks hakanud. 

Kaaslased nendel õpingutel olid muidugi parimad. Kursuse lõppedes oli minupoolne kokkuvõte see, et peale Naiskodukaitsesse astumist ma halba seltskonda enam sattunud ei ole. Tõepoolest, nii Naiskodukaitses kui  Kaitseliidu teistes organisatsioonides on eranditult tore ja vahetu rahvas. Meie väikeses grupikeses, kellega kolm päeva koos õppisime, oli isiksusi seinast-seina, nii suuri juhte ja ülemusi, kui minusuguseid seni veel „ väikesi mutrikesi”. See just asja huvitavaks tegigi. Väga mõnus on naiste „vadale” vahele kuulata mehelikke, konkreetseid ja madalahäälseid ettekandeid. Kui kaaslane, kes esimesel õhtul arvutiekraanilt oma kõne maha kiikas ja kellest oli üsna raske aru saada, viimase päeva kõnesse omatehtud luuletuse põimis, siis oli eranditult kõigil väga hea meel maailmas valitsevate eripärasuste ja värvikuse üle.

Lõppsõnas, mis kõigile anti, tuli minu jaoks välja üks üllatav nüanss – „ei olnudki nii hull, kui räägitakse”. Mainiti, et  „rahva” seas liigub kuuldus Alu kooli karmist palest, kus toimub kursuste ajal  kohati ränk kritiseerimine, mille käigus naised nuttes ja solvunult õpperuumist väljuvad. No küll on hea, et mina sellest varem midagi ei teadnud. Kes küll võivad olla need kritiseerijad, kui meie õpetajateks olid malbe ja soe Anu Lillipuu – Blank, nooruslik ja asjalik Kaarin Peet ja meie oma kodune Tiina Leesik!

Mina igatahes julgustan Alu kooli minema igaüht, kel vähegi huvi ja võimalust. Kas ma nüüd just igapäevaselt suureks oraatoriks  hakkan, aga palju uut, huvitavat ja vajalikku õppisin küll. Kunagi ei tea, mis pakkumised elu sulle teeb ja kus sul võib neid kogemusi vaja minna ning sellistest toredatest õpingukaaslastest ja õpetajatest lihtsalt ongi võimalik sõltuvusse sattuda.