Naiskodukaitsja Maie Pitsal säratab kaaslasi

Vabatahtlik ametiaeg saab ümber tuleval aastal, siis näeb ta enda asemel kedagi noorematest. Neist, kes jätkavad 2. septembril 1927 moodustatud ja 1991 taastatud organisatsiooni tegevust ja tõotavad selle liikmeks astudes kaitsta põhiseadusega maksma pandud riigikorda.

Naiskodukaitse ülesanne ongi Kaitseliidu abistamine Eesti iseseisvuse kaitsel, kodanike ja julgeoleku kindlustamisel ja teistegi ülesannete täitmisel.

Lilled turvavaibal

Naiskodukaitsja pühaliku tõotuse andis Pärnus kalastustarbeid tootva Rapala Eesti ASi töökeskkonna volinik Maie Pitsal 2006. aastal. Kaitseliitlased olid tema kui hea laskuri järjekordsete võistluste järel ära rääkinud.

Arhitektuuri õppinud sportlik naine käis aastajagu päevi ringi, armastusest kodumaa vastu loodud organisatsiooni astumise avaldus kotis, kuni palus kaks soovitust.

Nüüd loob ta tavasid, korraldab ringkonnas üritusi, käib koolitustel, võtab osa Kaitseliidu suurõppustest, kui vaja, keedab välikatlas suppi, annab esmaabi, istub autorooli või jagab elutarkust. Tema väärikad eeskujud on veteransportlane ja Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse meeskoori laulja Vambola Remmel ja koduvalla Sauga aukodanik erukapten Harald Nugiseks. Suure tänu ja austusega kõneleb ta Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna asutaja- ja veteranliiikmetest Tiina Aluste-Bärlinist, Ingrid Sõbrast, Maret Kommerist. Esinaise tööjärje võttis ta üle Ly Eisenschmidtilt.

“Naiskodukaitsjatest arvatakse, et need on meestega metsas, jah, meil on rännak- ja lahingõppused koos kaitseliitlastega, sest meie eesmärk on rahva kaitsetahte kasvatamine ja nii nagu ikka: raske õppustel, kerge … Oleme Eesti suurim vabatahtlik naisorganisatsioon ja selle liikmeks astujad ei pea olema füüsiliselt tugevad, olulisim on tahtmine,” selgitab Pitsal, kes on pälvinud mitu tunnustust ja olnud aasta naiskodukaitsja 2010 nominent.

Hoolitsetud välimuse ja lihvitud maneeride varjust ei aimu naist, kes täisvarustuses seljakotiga teeb 60kilomeetrist mitmepäevast koormusmatka või rannakaitserühmas maskeerub õppuse ajal rohuroheliseks. See on lahtirebimine töörutiinist, eneseteostus, millel on taga koduste toetus.

'

“Naiskodukaitse põhiroll on Eestit enda jaoks oluliseks pidava õrnema soo harimine ja ettevalmistamine toimetulekuks nii heas kui halvas,” tõdeb Kaitseliidu Pärnumaa maleva pealik Mehis Born. “Naiskodukaitse tegevuse kaudu on aastaid andnud oma veetleva panuse Eesti riigikaitse näo kujundamisse Pärnumaa naisedki ja Maie on olnud selles protsessis vaieldamatult üks sädelevaid osalisi.”

Malevapealiku jutu järgi annab Maie Pitsal pereema, tubli sportlase ja isamaale piiritult truu inimesena selgelt ette mustri Eesti naise etalonist.

Võõrasema Koidulale

“Kaitseliidu mehed on nagu turvavaip, meie kaunistame seda vaipa siniste õitena,” ütleb Naiskodukaitse Liiliaristi V klassi teenetemärgi pälvinud Pitsal.

Siniseid vormivärvi õisi on Pärnumaal poolsada, riigis 1800, mis tähendab, et sõjaeelse ajaga võrreldes on arvudes üle kümnekordne vahe.

Punapöörde eel edumeelsed naiskodukaitse juhid said jäägitu ustavuse eest kodumaale 1942. aasta aprillis Venemaal Sosva vangilaagris tasuks seitse grammi tina.

Jüripäeva paiku on Naiskodukaitse mälestuspäev, kohaliku ringkonna liikmed korrastavad siis Vana-Pärnu kalmistul Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna esinaise, õpetaja ja Pärnu põllumeeste konvendi liikme Elsa Lippmaa (1908–1937) hauaplatsi, istutavad sinna siniseõielisi lilli.

Teise ilmasõja eelse helesinise vormikleidi ja praeguse vormi pluusikaeluse siduste värvi võõrasemapõõsa istutas Maie Pitsal läinud aasta 3. juunil Lydia Koidula ausamba ette. Sellel ajaloolisel päeval õnnistasid praost Enn Auksmann ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva kaplan Eduard Kakko Eliisabeti kirikus Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna lipu.

“Lipp valmis Naiskodukaitse 85. aastapäevaks, andsin lipu kui sümboli vastuvõtmisel ringkonna nimel tõotuse kaista selle all Eesti Vabariiki ja tema põhiseaduslikku korda. Kirikust läksime läbi Rüütli tänava Koidula platsile, paraadvormis, ja meie uued liikmed andsid seal pidulikult vandetõotuse,” räägib Pitsal ja toob võrdluse möödanikust, 1937. aastast, kui toimus Naiskodukaitse ülemaailmne kuues suvekursus ja eelkäijad panid Koidula ausamba jalamile pärja, austades sellega Eestimaa suurimat laulikut, kes oleks naiskodukaitsjate tavasid järgides nagu selle organisatsiooni auliige.

Eesti Naiskodukaitse auliige on presidendiproua ja tunnustatud folklorist Ingrid Rüütel, organisatsiooni kuulub riigikogu esimees, astrofüüsik Ene Ergma.

Piltidest tsiklini

Naiskodukaitse peamised väärtused on eneseareng ja -teostus, organisatsiooni ja rahvuslike tavade hoidmine, turvalisuse suurendamine, vastutus isamaa ja ühiskonna ees, valmidus täita vabatahtlikult riigikaitselist kohustust, samuti põlvkondade ja eri taustaga hakkajate naiste ühendamist kasuliku tegevusega. See tähendab militaarse tegevuse kõrval osalemist riiklike tähtpäevade tähistamisel, võidupüha tuletoomisel, paraadidel.

Lähenemas on Eesti Vabariigi 95. aastapäev ja nagu varemgi, on Pärnumaa naiskodukaitsjad riigi sünnilinnas toimuvate üritustega seotud.

“Pärnu on juba selline koht, et meil on 23. veebruar alati kinni, käime Alevi kalmistul vabadussõja monumendi juures, 24. veebruaril võtame osa iseseisvuspäeva pidulikust jumalateenistusest Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus, seejärel on koosviibimine Nooruse majas,” teeb Pitsal särasilmselt ülevaate paari nädala pärast saabuvatest pidustustest, mis sisuliselt võrduvad naiskodukaitsjatele kohustuste täitmisega.

“Maie on kadestamisväärse organiseerimisoskuse ja tahtejõuga naine,” kinnitab Ave Rallmann, Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna instruktor. “Mina näen ja suhtlen temaga naiskodukaitsjate tegevuse kaudu, kuid kui kohtume, kuulen, kuidas ta on käinud vanade kamraadidega sportimas, lugenud läbi mõne hea raamatu, külastanud taas Pärnu lasteküla, kus tal on juba oma väiksed sõbrad, jõulude ajal küpsetab ta seemne- ja pähkliküpsiseid ning külastab oma sõpru küpsisekotiga.”

Guugeldades leiab Maie Pitsali nime Eesti kergejõustikuveteranide assotsiatsioonist, Pärnu meistrivõistlustelt orienteerumises, Eesti valdade suvemängudelt Sauga valla esindajana, aga Naiskodukaitse parimate välitoitlustajate ja koormusmatka läbinute hulgastki ja tagatipuks on ta olnud omaaegse Rapla rajooni parim sportlane.

Kergejõustikuveteranide maailmameistrivõistlustele Lahtisse ei sõitnud saugalane Maie Pitsal mugava bussiga, vaid tsikliga. Selle ostis ta endale viis aastat tagasi, vanuses, millega eakaaslased arvatakse Pärnus väärikate ülikooli kuulajate hulka. Oma punase chopper’iga põristab ta ringi, nautides maanteedel mootorratastel liikujate vahelist üksmeelt ja tervitusi.

“Minu hobi on fotograafia, kooliajast, kui pilte tehti filmile, mida tuli ilmutada ja kinnitada ja siis mustvalgena paberile kopeerida, nüüd on digiajastu ja võimalused teised, aga pere ja laste pildid albumites on enamasti mu enda tehtud,” mainib Pitsal ja viib jutu endast rääkimise asemel pühendunult taas Naiskodukaitsele, nagu kinnitades ringkonna instruktori sõnu, et “Maie tahab igal pool kaasa lüüa ja esinaisena tunneb ta selleks teatud kohustustki”.

Värvika ja uskumatult palju jõudva jutukaaslase kogemus ütleb: kui sa midagi tahad, tuleb see sulle ligi, sest elu on täis üllatusi. Temal on just nii läinud – kutsetöös, hobidega ja avalikus elus.