Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Tiiu Lambur – järjepidevuse kandja Tiiu Lambur – järjepidevuse Tiiu Lambur on üks Naiskodukaitse Kose jaoskonna staa¾ikamaid liikmeid. Veelgi enam – ta on ka üks jaoskonna loojatest. Avalikud suhted ← Eelmine Teistmoodi koosolek Keila jaoskonnas Järgmine → Harjumaal otsiti kaardi ja kompassiga sügist Tiiu Lambur – järjepidevuse kandja

Tiiu Lambur – järjepidevuse kandja

29. sept. 2017

Tiiu Lambur on üks Naiskodukaitse Kose jaoskonna staa¾ikamaid liikmeid. Veelgi enam – ta on ka üks jaoskonna loojatest.

Tiiu Lambur – järjepidevuse kandja
Kose jaoskonna asutajaliige Tiiu Lambur Foto: Kadri Põlm

Tiiu, miks sa Naiskodukaitsega liitusid?

Sellele vastamiseks tuleb ajas palju tagasi minna, minu lapsepõlve. Oma väärtused sain kaasa kodust ja usun siiamaani, et lastetuba määrab inimese elus väga palju.

Minu vanaisa oli olnud sõjaväes ja käinud Vene-Jaapani sõjas. Minu tädi, isast viis aastat vanem, oli naiskodukaitsja. Meie kodus lauldi palju isamaalisi laule, oli tugev seltsielu.

 

Teise maailmasõja järel küllalt ohtlik olukord...?

Oli. 1944.-l olime perega Eestist lahkumas, ent kujunes teisiti. Üks uusmaasaaja oli meie peale koputanud, isa põgenes metsa ja jäi sinna terveks aastaks. Ema võttis kaasa oma kaks last ja kaks kohvritäit asju ning lahkus meie ilusast kodust, et varjuda väikesesse metsatallu. Olin siis neljane. Vend käis siis juba koolis, ema töötas põllul.

 

Kas siis jäeti teid rahule?

Loomulikult mitte. Olid haarangud, toimusid läbiotsimised. Isegi ööpott otsiti läbi! Meie juurest keldrist leiti ükskord üks noor poiss, kes oli metsavend ja vahepeal varjas end meie juures. Tema võeti kaasa ja meie ema ka... Kui ema ülekuulamiselt tagasi tuli, värisesid tal käed nii, et ta valas toositäie suhkrut teetassi...

1946. aastal anti teada, et kui metsavannad välja tulevad, siis neid ei karistata. Isa tuligi välja ja sai dokumendid. Läksime miilitsast turule ja kohe leidus keegi, kes tormas kaebama... Miilitsad tulidki, aga õnneks olid isal kõik paberid juba veerand tundi korras olnud.

 

Nõukogude ajal õppis Tiiu lastearstiks. Pärast ülikooli lõppu tuli ta suunamise järel Kosele ning jäi siia pensionieani. Tema hoole all on sirgunud hulk siitkandi-inimesi, samuti nende lapsi ja lapselapsi. On peresid, kus Tiiu tunneb viit põlvkonda.

Kui üheksakümnendatel saabus uus vabanemisaeg, teadis Tiiu kindlalt – tema tee viib Naiskodukaitsesse.

 

Kuidas Kose jaoskond alguse sai?

 „2001. aastal korraldas Harju maleva toonane pealik Andres Sikka naistepäeval vastuvõtu maleva naisperele. Selle ürituse käigus soovitas Rita Loel Toomas Kutsarile, et too võiks söögitegemise, esmaabi jmt peale naisi appi värvata. Peatselt pandigi üles kuulutus: „Naiskodukaitse taasloomine Kosel 05.07.2001 malevkonna ruumides”. Kuna tundsin Toomast juba varasemast ajast, samuti kaitseliitlasi Madis Kello´t, Rein ja Lembit Naela, oli minu vastus kutsele lihtne: „Milles küsimus? Teeme ära!”

Kuna aga tol korras oli kohal liiga vähe naisi, saatsime spetsiaalselt meie pärast kohale tulnud Rita Loeli Paldiskisse tagasi ning lubasime järgmiseks koosolekuks parema eeltöö teha ja rohkem osalisi leida. Seda me ka tegime ning Kose jaoskond sai loodud.

16.12.2001 toimus Männikul meie ametlik liikmeks vastuvõtt ja liikmepiletid saime kätte 26.01.2002.”

 

Tiiust sai aktiivne ja tark naiskodukaitsja, kes oli pidevalt valmis juurde õppima ning oma teadmisi teistega jagama. Tema tunnustuste ja autasude loetelu on väga pikk – pea igasse tegutsemisaastasse midagi. Kui Kosel oli NKK 90 näitus, olid seal väljas ka Tiiu Lamburi aumärgid.

Väga põneva väljakutsena meenutab Tiiu instruktorikursust Kaitseliidu Koolis ning soovitab naiskodukaitsjatel see võimalusel läbi teha.

Aastad on läinud, ent Tiiu püsib kindlalt Naiskodukaitse ridades, olles kohal praktiliselt kõigil suurematel ja väiksematel üritustel.

 

Kuidas sa jaksad?

Olen enese jaoks põhjalikult läbi mõelnud, mida ja kui palju ma teha jaksan ja kuidas saan Naiskodukaitse jaoks parimal moel kasulik olla. Ja otsustanud – kuni mul on vastav figuur ja terved jalad, käin ma üritustel, mis eeldavad mundri kandmist. Ning kuni hääl kannab, laulan ma isamaalisi laule.

 

Tiiu näitab uhkusega fotosid oma tegevusest Naiskodukaitses. Küll laskub ta köiega korrusmaja seina mööda, küll tegutseb arstipunktides või esindusüritustel. 2014. aasta maakaitsepäeva paraadi pilti näitab ta erilise uhkusega – Rakvere keskväljakul oli ta pidanud nõukogude koolilapsena punastel tähtpäevadel seisma ja külmetama, vabas Eestis aga marssis uhkena koos teiste naiskodukaitsjatega üle väljaku.

 

Kuidas hindad Naiskodukaitse arengut ja muutusi?

On asju, mis on suurepärased, näiteks väljaõpe. On asju, mis on minu jaoks liiga keerulised – näiteks see, et suhtlemine on kolinud väga paljus veebi. See tähendab, et nooremad jaoskonnaliikmed peavad mind kursis hoidma, mida meilides, Facebookis ja veebidokumentides jagatakse-räägitakse. Omalt poolt aga saan noorematele kasulik olla sellega, et ma tunnen Naiskodukaitset ja Kaitseliitu hästi ning saan erinevates korraldusküsimustes nõu anda ja toetada.

Mul on hea meel, et poeg on olnud üle poole oma elust kaitseväelane. Pojapoeg alustab noorkotka- ja pojatütar kodutütreteekonda. On tore, et töö noortega on meie prioriteetide hulgas. Olen abiks nõu ja jõuga.

Kodulehe tegemine

Tiiu Lambur – järjepidevuse

Tiiu Lambur – järjepidevuse

Kose jaoskonna asutajaliige Tiiu Lambur Foto: Kadri Põlm Tiiu, miks sa Naiskodukaitsega liitusid? Sellele vastamiseks tuleb ajas palju tagasi minna, minu lapsepõlve Oma väärtused sain kaasa kodust ja usun siiamaani, et lastetuba määrab inimese elus väga palju Tiiu Lambur on üks Naiskodukaitse Kose jaoskonna staa¾ikamaid liikmeid. Veelgi enam – ta on ka üks jaoskonna loojatest.

Tiiu Lambur – järjepidevuse kandja

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse