Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Me jäime ellu! Me jäime ellu! 30. septembrist kuni 2. oktoobrini oli Jõgeva ringkonna naistel võimalus Jõgeva Maleva instruktorite käe all osa võtta üleelamislaagrist. Me jäime ellu! Laagris osalejad Kätlin Ridal, Janika Läänesaar ja Liina Laurikainen ← Eelmine Oodatakse kandidaate „Aasta naiskodukaitsja 2011“ konkursile Järgmine → Kokku sai arengukava uuendamise töögrupp Me jäime ellu!

Me jäime ellu!

Janika Läänesaar, osalejad Kätlin Ridal ja Liina Laurikainen 13. okt. 2011

30. septembrist kuni 2. oktoobrini oli Jõgeva ringkonna naistel võimalus Jõgeva Maleva instruktorite käe all osa võtta üleelamislaagrist.

Me jäime ellu!

Varustusest

Kogunemisel tutvustas  instruktor eesolevat laagrit, ohutusnõudeid ja reegleid, s.h. loeti veel üle isikliku varustuse nimekiri ja üleliigsed asjad tuli jätta staapi lauale pühapäeva ootama. Paljudel jäi maha hambahari, mobiiltelefon, mõnel ka soolakotike ja sääsemürk. Ärevus oli suur, sest nüüd saime teada ka, kuhu meid viiakse.

 

Kui meid oli autokastis hämarasse kuusikusse sõidutatud, jagati meid kahte rühma. Instruktor seletas nüüd veel kiirelt üle, kuidas terariistu käsitleda ning milleks mingi tööriist tarvilik on. Seejärel vaatasime üle ühe instruktorite varjualuse, et kuidas ja millest see tehtud on, sest pidime need ju ise enda tarvis valmistama, et oleks kuskil ööbida. Saime kätte noad, katelokid (veega), kirved, saed, kiinid, valguspulgad, tulepulgad.

 

Onniehitus

Laagriplatsil pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ning varuma selleks materjali. Seda oli päris palju vaja. Kaevasime ka augu isiklike ihuvajaduste rahuldamiseks. Kõige tähtsam oli lõke ning selleks metsakuiva puidu varumine, sest lõke andis sooja ja valgust ning peletas metsloomi. Vahepeal tutvustasid instruktorid meile erinevaid kalaküpsetusviise, üks neist - suitsutamine oli ka neil käsile võetud. Esimesel õhtul oli kõigil palju tööd, kõhud jäid järjest tühjemaks ning kõik ootasid seda suitsukala, mis meestel küpses. Kuulates lõuna poole lendavaid haneparvesid, unistasime piisava laskeulatusega ragulkast või vibust. Hanede kurblike hõigete saatel arutlesime, mida kõike me ühest mõnusast metshanest endale vaaritaksime. Ja kui rammusad nad veel on... ehhhh.... aga tühi kõht aina korises.

 

Valvekordade jaotus: meil oli raske neid jaotada, sest viieliikmelises rühmas polnud kellelgi kella. Aga meeskond oli meil suurepärane ja jõudsime ühisele otsusele: kui valvekorra pidaja enam sugugi ärkvel püsida ei suuda, siis ajab lihtsalt järgmise vahetuse üles ning see jätkab kuni uni väga piinama hakkab. Kõik toimis ja keegi ei arvanud, et tal liiga vähe magada lasti.

 

Ööd on meil külmad

Ööseks anti meeskonna peale 2 telkmantlit onni katusele panekuks ja 2 magamiskotti. Öö oli väga jahe, aga kel oli hea uni,  ei teinud sellest väljagi, et küljealune kõva  ja tekikest jagus peale vaid jaopärast. Mina ise ei saanud esimesel ööl küll sõba silmale, sest olin ametis värisemisega. Hommikul vara, enne päiksetõusu võis kuulda kirve toksimist ja saagimist, sest nii mõnelgi oli lõkkematerjal otsa saanud, samas füüsiline tegevus andis ka sooja.

Me jäime ellu!

Päevamenüü

Hommikuks saime lõpuks kauaoodatud suitsukala, kuid õnnetuseks oli kala pooltoores ja see tuli panna uuesti  lõkkele  järelküpsema. Õnneks olid instruktorid sellele mõelnud ning meile anti ka konserv kartuli ja hakklihakastmega. Söömiseks pidid kõik tegema endale puidust söögiriista. Igaühel tuli see isemoodi välja, aga keegi ainult näppudega sööma ei pidanud. Sel päeval jagati  meile välja ka toored toiduained - kartulid, kaalikad, herned, porgandid, tangud ja sibulad ning natuke soola ja sidrunimahla. Saime ka küüslauku, et ära hoida külmetust. Ning veel toodi meile rühma kohta üks terve kana.

 

Kana küpsetamine

Päeva põhitegevuseks oli jälle eesootavaks ööks lõkkematerjali kogumine. Rühmas polgud kellelgi isegi lõuna ajal aega süüa. Tegime vennalikult ühe porgandi viieks ning närisime lõunaks seda. Siis panime kana koos köögiviljadega fooliumisse, kaevasime lõkke alla augu, panime sinna kuumad kivid ja kana, kivid peale ja ära võetud lõkkematerjal ka peale, tegime kõva tule üles ning siis suundusime Põltsamaa jõe äärde kalale.

 

Kalapüük

Igaüks lõikas omale võsast ridva. Sellele mõõdeti jõhv peale ning asjalik instruktor näitas, kuidas kinnitada kork ja konks. Valmis! Saime nüüd kalaõnne proovida. Kõik olid õhinas, sest kalalootust ju oli. Aga, mida otsa ei hakanud, oli kala. Meie rühmal kõigil korisesid kõhud päris kõvasti. Ainult unistus lõkke all olevast kanast hoidis meeled ärksana. Kui jõe ääres sai juba piisavalt istutud, tuli instruktor, palus meil õnged lahti monteerida ja pilliroogu koguma hakata (mul oli juba varem mõte, et võiks sületäie roogu onni vedada - on soe magada).

 

Niisiis olime sel päeval ilma saagita, kuid see meid ei heidutanud, sest lõkkes ootas ees ju maitsev kanapraad. Suud olid kõigil vesised kui kana välja kaevasime. Kui seda avama hakkasime, siis juba see lõhn viis keele alla. Nii maitsvaid köögivilju ja kana polnud keegi varem saanud, kuigi mõni meie hulgast muidu üldse hautatud juurikaid ei söönudki. Selleks ajaks kui instruktorid tulid uudistama kuidas kana maitses, hakkas see juba otsa saama ja neile jagamiseks seda lihtsalt ei jätkunud.

 

Kõige parem hetk...

Aga laisklemist ei saanud olla, v.a. minu umbes 5 minutine uinak soojas magamiskotis. See oli vist kõige parem hetk üldse seal laagris - kõht täis, soe küljealune, praksuv lõkketuli. Meie kõhud lõid õhtul nurru, kõik oli nii hea. Aga teisel rühmal nii hästi ei läinud - kana oli nähtavasti liiga kaua lõkkes ning priskest kanast oli avamise hetkeks saanud kuivanud tuvi.

 

Milleks pilliroog hea on?

Aeg oli sealmaal, et rühmad kutsuti kokku ning meile näidati milleks pilliroog hea on. Paari toika ning mõne nööri abil näidati, kuidas saab  hõlpsasti endale sooja küljealust kududa. Tagasi laagriplatsil, hakkasid osad matte tegema, teised tegid puid. Roomati otsustasime teha laiema, kui oli ette näidatud, sest tahtsime, et nii pea kui jalad mahuksid peale, kavatsesime ju selle külje alla panna. Peab ütlema, et see õnnestus meil hästi. Vahepeal toodi meile värske latikas, sest me ise jäime ju sel päeval kalasaagist  ilma. Panime selle soola ja sidrunimahlaga fooliumisse ja küpsema, et oleks ka hommikul midagi süüa. Juba varakult plekkpurki ligunema pandud tangud ja herned rändasid samuti lõkkele, et õhtul ja öösel sooja kõjutäidet saada.

 

Lõpuks jõudis kohale instruktor, vaatas pilliroomati üle ja jagas kiidusõnu ning ütles, et see sobib ka talviseks laagriks hästi ning paneb selle peale laagrit hoiule. Meie rõõmuks anti igaühele meist üks lutsukomm, nii sai meie suur süsivesikute puudus veidigi lohutust. Sest vahepeal tekkis juba kahtlus meie terves mõistuses. Mõni meist ajas tähti sõnades segamini ning mina otsisin oma pealampi taga, mis üllatuseks põles mu enda otsmikul. Nalja sai meie rühmas palju, nii hoidsime ka üksteisel tuju rõõmsana.

 

Elu maitsvaim karamellikomm

Kõigil kommid suus, võis esimene paar valvesse jääda ning teised said lõpuks ometi tuttu. Veel läbi une külge keerates lutsutasime oma komme nagu väikelapsed lutti. Nii magus maitses see karamell. Tol õhtul oli lõkkevalvamine paras katsumus, olime ju kõik rampväsinud ning püüdsime igati silmad lahti hoida. Ootasime pikisilmi instruktoreid, kes eelmisel ööl meid kindlate ajavahemike järel kontrollimas käisid. Ühel hetkel nägimegi kauguses tulukest lähenemas. Rõõmustasime juba, et saame ka kellaaega teada, kuid siis järsku kustus valgus puude vahel ja kostusid hirmsad metssea häälitsused. Meile tegi see palju nalja, sest teadsime, et see ei olnud siga vaid üks meestest.

 

Hommikuäratus oli kell seitse, siis soojendasime kiirelt oma kala ja ööst järgi jäänud herne-tangu-porgandi hautist. Tegime teed ja sidrunimahla vett kõrvale ning kui kõhud täis, koristasime  laagriplatsi.

 

Koju!

Kojuminekuks tuli meil veel 7-8 km kõndida. Need kilomeetrid ei tundunud kellelegi eriti kerged, sest nii mõnelgi olid juba varem villid kandadel ja joogivett meil samuti tee peale kaasa ei antud. Päike lõõskas ja kurk kuivas, ainult metsavaheteed olid natuke varjulisemad. Küll oli see külm vesi hea ja jahutav, mida lõpuks saime, kui auto juurde jõudsime. Kõigi näos oli näha väsimust ja samas ka rõõmu, et oleme millegi vägevaga hakkama saanud. Selline laager annab tükiks ajaks elule uue maigu. Õpetab hindama ja väärtustama lihtsaid, kuid väga olulisi asju, mida aegajalt unustama kipume: vesi, soojus, soe kõhutäis, üksmeel, sõbra õlatunne ja usaldus. Me jäime ellu!

 

Laagris osalejad Kätlin Ridal, Janika Läänesaar ja Liina Laurikainen

Kodulehe valmistamine aara.ee

Me jäime ellu!

Me jäime ellu!

Varustusest Kogunemisel tutvustas instruktor eesolevat laagrit, ohutusnõudeid ja reegleid, s h 30. septembrist kuni 2. oktoobrini oli Jõgeva ringkonna naistel võimalus Jõgeva Maleva instruktorite käe all osa võtta üleelamislaagrist.

Me jäime ellu!

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse