Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee Lugu naisest, kes ei Neli viimast aastat pole Eda Tammel ja tema perel vaja mõelda, mida jaanilaupäeval teha või kuhu minna. Kui pere neljast liikmest kolm on Kaitseliidus, on asi selge: võidupüha paraad ja maakaitsepäev. ← Eelmine Mina ja Naiskodukaitse Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee

Lehte Ilves (Naiskodukaitse Lääne ringkond/Lääne Elu) 23. juunil 2014

Neli viimast aastat pole Eda Tammel ja tema perel vaja mõelda, mida jaanilaupäeval teha või kuhu minna. Kui pere neljast liikmest kolm on Kaitseliidus, on asi selge: võidupüha paraad ja maakaitsepäev.

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee
Foto: Silver Hinno

Sel korral on kõik osalt vanaviisi, aga tõesti ainult osalt. Eda ja poeg Silver Hinno võtavad Valgas president Toomas Hendrik Ilvese tõrvikust võidutule ja toovad selle Läänemaale Ristile, kus tähistatakse seekord maakaitsepäeva ja kust läidetakse tõrvikud, mis viiakse üle maakonna laiali jaanitulede süütamiseks. Sel aastal võtavad presidendilt võidutule vastu igast maakonnast kaks ühe pere liiget, mõlemad on seotud kaitseliiduga.

 

Eda on naiskodukaitsja ja poeg Silver Kaitseliidu noorliige. Noorem poeg Kaspar Hinno on 14 ja kuulub Noorte Kotkaste ridadesse.

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee
Eda KEAT`il kannatanu rollis. Foto: Urmas Lauri

 

„Võttis sõnatuks,” ütleb Linnamäe lasteaias õpetajana töötav Eda, kui kuulis, et tema on valitud võidutule toojaks. Naine, kes ei karda enda sõnul mitte midagi peale vee, tunnistab, et pelgab seda tulevõtmise värki natuke. Ikkagi teleülekanne ja suur vastutus.

 

Valka sõidab ta koos poja ja hiidlastest tuletoojatega juba pühapäeval. Seal tuleb paraadi proov ja eks siis kuule, kumb tõrvikut kannab, kas ema või poeg. Seekord Lääne malev paraadil ei osale ja malevlased saavad keskenduda maakaitsepäevale.

 

Eda Tamme sai naiskodukaitsjaks poja kaudu. Silver oli noorkotkas. Ühele nende üritusele kutsuti ka lapsevanemad appi ja seal sai Eda naiskodukaitsjatega tuttavaks.

 

„Mulle meeldib naiskodukaitses,” tunnistab Eda. Meeldib, sest seal on hakkajad naised. Keegi ei virise. Kui on vaja, tehakse asi ära. Ei ole asja, mis jääks naiste pärast tegemata. Kõigega on hakkama saadud.

 

Tuttavad on öelnud talle, et miks sa seal käid, sumad metsas, põlvist saadik vees. Istu kodus, vaata telekat, naudi elu. Tööst ja tegevusest Edal puudu ei ole. Tema pere elab maal ja talus on kogu aeg midagi teha. Kord nädalas tantsib ta Oru Maridega rahvatantsu. Koob, kui aega saab. Kui aga on vaja naiskodukaitses võistlusele minna, on ta platsis, sest „mulle meeldib metsas põlvini vees sumada”. Oru Marid laulupeole ei lähe, aga naiskodukaitsjast supikeetjana on Eda igatahes peol kohal.

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee
Eda koos kaitseliitlasest poja Silveriga. Foto: Urmas Lauri

 

Eriti tihedalt on Naiskodukaitses ettevõtmisi kevadel. Eda on üks, kes ei pelga pikki raskeid võistlusi ega koormusmatku. Peale Eda on nende võistkonna tuumikus ka Reeli Rae ja Malle Karm. Neljas liige on igal aastal vahetunud, aga tuumik on püsinud koos neli aastat.

 

Võidumõtetega nad rajale ei lähe, peaasi on lõpuni vastu pidada. Võistlused on rasked, nii et iga võistluse lõpus tundub: see on küll viimane kord. Ühe öö läbi kestnud võistluse lõpus tuli finišisse liikuda valssi tantsides, teinekord tuleb lõpetada joostes. Rakkus jalgadega on ta lõpetanud vaid korra. Eritrenni ta võistlusteks siiski ei tee.

 

Ühe võistluse lõpp on Edal aga eriliselt meeles. Oli varajane hommik, päike oli tõusnud. Naised olid öö läbi metsas mütanud ja lõpuni oli veel pikk tee. Jõudsid ühe puuvirna juurde, istusid korraks. Igaüks omaette, et natuke iseendaga olla. Keegi ei lausunud sõnagi. Ümberringi oli imeline vaikus ja siis hakkasid silmad kinni vajuma. Küll see oli magus ja raske hetk, aga tõesti ainult hetk. Siis olid naised püsti ja läksid jälle. Kuigi oleksid võinud kas või püstijalu magada.

 

Eda on koos poeg Silveriga läbi teinud sõduri baaskoolituse. Naiskodukaitses on ta toitlustuse erialagrupis. Ta on läbinud side ja staabiassistendi kursused.

Praegu on Eda Tamme naiskodukaitse Lääne ringkonna Haapsalu jaoskonna esinaine.

 

Kuigi ta tunnistab, et pole veel õppinud „ei” ütlema ja küllap ta ükskord selle pärast oma vitsad saab, katsub ta nii toime tulla, et ei võta enda peale rohkem uusi ülesandeid.

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee
Eda 2014. aastal Saaremaal toimunud Naiskodukaitse koormusmatkal. Foto: Roman Kuznetsov

 

„Aga ega ma mingi kodusistuja ka ole,” tunnistab ta kohe. Ta peab kogu aeg tegutsema. Puhkuse kohta ütleb ta: „Ei tunne selle järele vajadust.”

 

Virtsust pärit Eda Tamme ei oska ujuda ja kardab vette minna, aga laevaga sõita talle meeldib. Vetteminek on vist ainus, mida see naine kardab. Konni, ämblikke, hiiri, madusid ja teisi koledaid loomi, mis naised kiljuma ajab, ta ei karda. Kõrgust ei karda. Benjihüppeid jumaldab. Langevarjuhüpetest unistab.

 

„Ma olen vist natuke hulljulge jah,” kardab ta ise ka. Natuke hulljulgeks nimetab ta ennast veekartuse pärast, sest „midagi peab elus ikka kartma ka”.

 

Enne kui Eda Tamme töö kõrvalt lasteaiaõpetaja hariduse omandas, oli ta õppinud kokaks ja teenindajaks. Söögitegemist ta siiski ei naudi. Ka liha ta ei armasta, juba ammu tundis, et lihtsalt ei meeldi. Kala sööb küll, aga ainult küpsetatult. Teinekord sööb ka kana. „Oma meestele ei ole mul küll kahju millestki,” naerab ta. „Endale teen toorsalati ja kõik muu jääb neile.”

 

Eda on ammune doonor ja teab seepärast, et veri, eriti hemoglobiin on tal sellegipoolest väga hea. Tal on väga nõutav null-veregrupp pealegi. Seda, miks ta esimest korda verd andma läks, Eda enam ei mäleta. Miks ta käima on jäänud, seda teab ta küll – pärast on lihtsalt nii hea enesetunne.

 

Naiskodukaitse instruktor Svetlana Mustkivi ütleb, et Eda Tamme seljas istub laitmatult nii laiguline vorm kui ka naiskodukaitse pidulik riietus. Valka paraadile läheb ta siiski piduriides: naiskodukaitse tume kostüüm, kübar, valged kindad.

 

Kui nad pojaga esmaspäeval kella 16 paiku Valgast Ristile jõuavad, ootavad neid seal juba abikaasa Kaido Hinno ja poeg Kaspar. Abikaasat pole õnnestunud neil kaitseliitu meelitada. „Pole aega,” ütleb Kaido, kui ülejäänud pere üritab teda ära rääkida.

 

Kui Ristil maakaitsepäev läbi saab, sõidab pere tuttavate juurde mere äärde jaanitulele.

Kodulehe valmistamine aara.ee

Lugu naisest, kes ei

Lugu naisest, kes ei

Foto: Silver Hinno Sel korral on kõik osalt vanaviisi, aga tõesti ainult osalt Eda ja poeg Silver Hinno võtavad Valgas president Toomas Hendrik Ilvese tõrvikust võidutule ja toovad selle Läänemaale Ristile , kus tähistatakse seekord maakaitsepäeva ja kust läidetakse tõrvikud, mis viiakse üle maakonna laiali jaanitulede süütamiseks Neli viimast aastat pole Eda Tammel ja tema perel vaja mõelda, mida jaanilaupäeval teha või kuhu minna. Kui pere neljast liikmest kolm on Kaitseliidus, on asi selge: võidupüha paraad ja maakaitsepäev.

Lugu naisest, kes ei karda midagi peale vee

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse