Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi Loll jutt, et naine Reede õhtul vaatan kodus laialiolevaid rakmeid ja seljakotti. Kõigi asjade kokkupanemine tundub hullem raketiteadus. Vägisi tuleb peale mõte - mida ma küll tegema pean? Tekib täielik nõutus ja motivatsioon hakkab kaduma. Kes ütles, et see käib lihtsalt? Minu üleskutse: tulge järgmisel korral kaasa! Sest põnev ja kasulik on! ← Eelmine Naiskodukaitsjad jagavad Eesti koolidele perekond Taagepera raamatuannetuse Järgmine → Värsket verd Naiskodukaitse töötajate ridades Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi

Esti Meier 1. sept. 2011

Reede õhtul vaatan kodus laialiolevaid rakmeid ja seljakotti. Kõigi asjade kokkupanemine tundub hullem raketiteadus. Vägisi tuleb peale mõte - mida ma küll tegema pean? Tekib täielik nõutus ja motivatsioon hakkab kaduma. Kes ütles, et see käib lihtsalt?

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Hommikune rivistus Foto: Heidi Tormet

Võtan lahti sõduriõpiku ja üritan piltide järgi puslet kokku panna. Ükski nöör ja kott ei näe välja selline nagu ta pildi järgi olema peaks. Paar tundi hiljem selgub - vale juhend! No tere tali! Veel veidi pusimist, hunnikus kulutatud närve ja valusaid näppe ning nõutust, aga enne hiliseid öötunde saavad rakmed ja seljakott lõpuks kokku pakitud. Haaa, mina võitsin! Sõbrad uurivad, kas olen hulluks läinud ning suunduvad peole, mina jätkan oma tegevust. Niisugune on naiskodukaitsja elu reede õhtul enne metsalaagrit.

 

Ja nüüd võtke kogu seljakoti sisu telkmantlite peale välja


Järgmisel hommikul on rivistus, jagatakse välja relvad või relvamaketid ning kontrollitakse seljakottide sisu. Instruktori käsu peale peavad kõik telkmantli peale välja laotama kogu oma koti sisu. Kottidest tuleb välja krõbisevaid ja mitte krõbisevaid, valgeid, roosasid, helesiniseid ja mummulisi kotte. Mõtlen endamisi, et meie küll pole korralikuks metsalaagriks valmis. Aga kuna tegemist on ikkagi õppusega, siis instruktor räägib meile ilusasti, kuidas oma asju tegelikult pakkima peab.

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Kontrollime seljakottide ja rakmete sisu, teeme rakmed endale parajaks ning proovime selga. Kui algul tundub, et rakmed on päris rasked, siis korralikult selga kinnitatuna ei olegi olukord enam nii hull. Labida varre aga sooviksin küll esimesel võimalusel otsast saagida, kuna see  kipub igale poole ette jääma. Samuti on hirm selili kukkumise ees, sest kateloki peale oleks päris valus kukkuda. Kogu varustus kontrollitud ja saamegi usinalt õppetundidega pihta hakata.

 

Meie instruktoriteks on  kaitseliitlased nooremleitnant H. Jakson, nooremveebel G. Kaju ja vanemseersant O. Luup. Esimesena õpime maskeerumist. Instruktor selgitab maskeerumise vajadust ning otstarvet. Alustame kaasvõitlejate maalimisega roheliseks-pruuniks-mustaks.

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Kui kõik on ilusasti maskeerunud, alustame käemärkide õppimist, et neid hiljem jao liikumisel kasutada. Kogu õpe on üles ehitatud nii, et igaüks saab mitmekümneid kordi proovida jaoülema ametit. Ja kui siis jaoülemana ei tule meelde, mida nüüd täpselt pidigi tegema, siis instruktorid juhendavad veelkord ja ka kaaslased tuletavad meelde ja aitavad. Keegi ei riidle, nori ega vaata halvasti.

 

Instruktorite väga mõistev ja motiveeriv suhtlus jätab väga sügava mulje. Kogu aeg rõhutatakse: "Ärge rapsige, oluline on, et te ikka kõik ühes tükis pärast koju läheksite. Kui me juba rahuajal kaotusi kanname, mõelge, mis siis veel kriisiolukorras saaks." Tekib tunne, et võingi asja oma suutlikkuse ja jaksu järgi teha.  Ühegi küsimuse peale ei pöörita instruktorid silmi, et no KUIDAS sa seda siis ei tea. Selgitavad hoopis rahulikult ja selgelt. Kordagi ei teki mul lolli tunnet, et mingit asja ei oska või ei tea.

 

Terve päev möödub usinalt käemärke harjutades ning ühise jaona ringi liikudes.

 

Lõunaks on üllatavalt maitsev 24h kuivtoidupakk. Kuigi osad meist üritavad viilida ja ei viitsi katelokiga mässata, siis instruktori nõudmisel teevad siiski kõik katelokiga toidu soojaks. Oluline oli, et lõunaks ja õhtuks oleks kõigil soe toit.

 

Pärastlõuna jätkub õppimise tuhinas. Harjutame suurde kastiautosse sisenemist ja sellest väljumist. Kui kuivtrenn teele „joonistatud“ autoga tundub algul paljudele naljakas ja lihtne, siis tegelikkuses veoautosse sisenedes ja väljudes kaob naeruisu väga ruttu. Õpime, kuidas kiiresti käskluse peale "masinatele" veoauto kasti ronida ning käskluse „jalastuda“ peale kastist väljuda ning ringkaitses oma kindlal kohal positsioon sisse võtta. Asi läheb  pisut karmimaks, kui paneme selga rakmed, tasakaalu on raskem hoida ning kastist hüpates peab taas seda tüütut labidavart jälgima, et see kinni ei jääks. Kuid saame hakkama! 

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Telk üleval? Nüüd võtke see uuesti maha!

 

Õhtul püstitame laagrirutiini käigus suure jaotelgi, et oleks võimalik vihma või liigse külma korral sinna ööbima minna. Jaotelgi ülespanek tundub algul keeruline, aga ühise nõu ja jõuga saame selle üles. Ühel hetkel avastame, et telgivaiad on maha ununenud. Seega saab nüüd igaüks proovida telgivaiade valmistamist käepärastest vahenditest ehk – nuga kätte ja metsa! Telk ilusasti üleval, ohkavad kõik kergendatult.

 

Järsku tuleb instruktorilt käsklus: "Telk on ilusasti üleval, aga... Nüüd võtke see maha ja pange uuesti üles!". Seda me nüüd küll ei oodanud! Kuulda on ohkeid ja oigeid, aga käsk on täitmiseks ning tuleb kõik uuesti teha. Harjutamine teeb meistriks!

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Kui jaotelk taas püsti on, saame teiselt instruktorilt kõigepealt instruktaa¾i, kuidas telkmantlit üles panna, mis järel suundume aga ise metsa ulualuse ehitamiseks vajalikke vaiu ja tokke otsima. Metsas on kuulda raginat, toksimist ja oigeid. Telkmantli ülespanek võtab rohkem aega kui keegi meist algul arvanud oli. Aga pimeduse saabumise hetkeks saame kõik oma ülesandega hästi hakkama.

 

Nagu jänesed metsavahel silkamas

 

Pimeduse saabudes, kui telkmantlid on püstitatud, saabub öörahu. Enne magama sättimist näidatakse meile kõigile kätte, kus asub meie positsioon ööhäire korral, misjärel võime end telkmantlite alla magama sättida. Üritan pingsalt uinuda,  aga uni ei taha kuidagi tulla. Hakkan vaikselt juba suikuma ning kõlabki esimene häire. Kuulen läbi une, kuidas keegi sosistab: „Vaikne häire“. Mõtlen endamisi: "Kas tegemist on häirega või kujutab minu paranoia juba asju ette?" Kuulen keset ööpimedusse kattunud vaikset metsa ümberringi sahinat. Häire on reaalne! Ruttu telkmantli alt välja ja oma postile. Kõik peab toimuma kiiresti-kiiresti. Jõudnud positsioonile, on lõpuks aega ka kella vaadata -1.51 öösel. Nii möödub vapramatel meist laupäeva öö.

 

Häire lõppedes naasen tagasi telkmantli alla, et veidi magada. Järgmised 40 minutit veedan telkmantli all oma valvet oodates. Oma valvekorra ajal metsa all ringi liikudes mõtlen juba iga varju nähes, et vastane passib põõsas. Vot see on juba paranoia! Kõnnin mööda metsa ringi ja näen auto juures kedagi kahtlast liikumas. Annan käskluse: "Seis!" Ei midagi, kordan ennast, aga kuju pistab plehku. Karjun üle laagri: "Häire!!!" Kuulda on samasugust sahinat nagu eelmise häire ajal. Kõik jooksevad jälle oma positsioonidele. Kuna vastast enam näha ei ole, läheme kõik tagasi oma telkmantlite alla ning annan oma valvekorra üle järgmisele vahetusele. Uinudes jääb viimaseks mõtteks - nüüd kohe tuleb häire. 

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Teise päeva hommik paistab helge. Kuigi ööseks oli lubatud vihma, paistab meil kogu nädalavahetuse ainult päike.

 

Teen silmad lahti ja kuulen kuidas keegi plekki millegi vastu kõlistab ning sinna juurde „Äratus, äratus“ karjub. Kõrvadel on lausa valus. Oi, kui ma selle inimese vaid kätte saaksin...

 

Pistan pea telkmantli alt välja ja näen, kuidas Elisa lusikat kateloki vastu taob. "Kui ta seda kohe ei lõpeta, siis seda lusikat enam kunagi ei leita," käib esimene mõte mu peast läbi. Öö on olnud raske ning magamatus annab endast tunda.

 

Ümberringi on kuulda mõminat ja sahinat. Vaikselt roomavad kõik oma telkmantlite alt välja. Tundub, et öösel kadusid pole olnud.

 

Hommik algab hügieeni õppetunniga ning seejärel enda pesemisega. Kuidas saaksid sina hakkama, kui sul on vaid pool liitrit vett enda pesemiseks? 

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Pärast hommikusööki alustame oma hommikumeigiga. Seekordne "meik" on aga natukene teistsugune. Kui mõni meist ka arvas, et eelmisel õhtul eemaldatud "meiki" ei pea seekord enam peale kandma, siis eksisime rängalt.

 

Tuletame eelmisel päeval õpitut meelde ning kordame kõik üle. Meie jagu hakkab juba tööle nagu päris jagu peaks. Kui eelmisel päeval liikusid kõik korralikult, siis teisel päeval on kõigil põlved valusad ning väga paljud ei suuda enam põlvili laskeasendit võtta. Kui eelmisel päeval oli kuulda nalju ja nöökimist, siis nüüd on meeleolu palju tõsisem. Kõigi nägudelt on näha pingsat keskendumist. Väga palju energiast läheb jalg jala ette panemisele. Kui eelmisel päeval oli jao liikumine kohati konarlik, siis teise päeva õhtuks saame ühtse tunde kätte ja jagu liigub juba nagu "üks mees". Vahva oli näha, kuidas meie areng kahe päevaga paranenud on.

 

Metsalaagrist osa võtnud Elisa kirjeldas pärast laagrit enda kogemust: "Laupäeva öösel kell neli istusin kuuvalgel lagendikul üksiku puu all positsioonil, äsja oli laagris hõigatud HÄIRE. Häire lõppedes naasin telkmantli alla magama, et juba poolteist tundi hiljem oma patrulli korraks üles tõusta. Ja siis hommikul kell 7 teisi kateloki ja lusikaga trummi lüües üles ajada. Metsalaager on äge!".

 

Väga hästi jäi kõlama ühe instruktori kiitus pärast laagrit: "Te õppisite sama hästi kui mehed, see on loll jutt, et naine sõduriks ei sobi."

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi
Foto: Heidi Tormet

Viimaseks suureks katsumuseks on relvade puhastamine. Ükskõik kui palju me neid ka ei hõõrunud, ikka leidis instruktor musti kohti ning käskis rohkem hõõruda. Kuna olime pärast tegusat nädalavahetust väsinud, unistas nii mõnigi naiskodukaitsja relvapesu masinast.

 

Osaleja Kristiina muljetas: "Kui autoga kodu poole sõites tekib vastupandamatu soov varjuda ning peast käib läbi "Aga kus mu relv on", kas siis on hästi omandatud oskused või lihtsalt magamatus?".

 

Kui seda artiklit lugedes tekib lugejal hirm, et ei julge järgmisel korral küll laagrisse tulla, sest vist ei saaks hakkama, siis kurtke oma muret näiteks oma jaoskonna esinaisele või kellelegi ürituse korraldajatest. Nemad teavad täpsemalt, mis tulemas on ja oskavad teie hirme ümber lükata või siis vajadusel kinnitada. Minu arvates midagi konti murdvat laagris ei olnud ja ometi pole minu näol kindlasti tegemist mingi ülisportliku naisterahvaga.

 

Minu üleskutse: tulge järgmisel korral kaasa! Sest põnev ja kasulik on!

Kodulehe valmistamine

Loll jutt, et naine

Loll jutt, et naine

Hommikune rivistus Foto: Heidi Tormet Võtan lahti sõduriõpiku ja üritan piltide järgi puslet kokku panna Ükski nöör ja kott ei näe välja selline nagu ta pildi järgi olema peaks Reede õhtul vaatan kodus laialiolevaid rakmeid ja seljakotti. Kõigi asjade kokkupanemine tundub hullem raketiteadus. Vägisi tuleb peale mõte - mida ma küll tegema pean? Tekib täielik nõutus ja motivatsioon hakkab kaduma. Kes ütles, et see käib lihtsalt?

Loll jutt, et naine sõduriks ei sobi

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse