Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kuidas käituda õnnetuspaigal? Kuidas käituda õnnetuspaigal? Päikesepaistelisel pühapäevahommikul 2. mail kogunesime Nõmmele Tallina Maleva staapi, et võtta osa meditsiinialasest situatsiooniõppest. Erialaõpe Meditsiin ← Eelmine Seitse vaprat naiskodukaitsjat Scoutsrännakul Järgmine → Side- ja staabiassistentide täiendkoolitus Kuidas käituda õnnetuspaigal? meditsiinialane situatsiooniõpe

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Koostas Karin Luts, Toompea jaoskond 25. mail 2010

Päikesepaistelisel pühapäevahommikul 2. mail kogunesime Nõmmele Tallina Maleva staapi, et võtta osa meditsiinialasest situatsiooniõppest.

Instruktorid Kristiina Vaas ja Kärt Kaljapulk võtsid meid naerusuil vastu ja pakkusid võimalust otsida riidekastist endale sobivad riided, kellel oli määrimist taluvad hilbud koju jäänud. Huvilisi oli kokku tulnud 10, kellest moodustati 2 gruppi ja õppetöö võis alata.

 

Situatsioon nr 1 - vigastatud langevarjurid
Esimene grupp mõtles teisele grupile (meile) välja olukorra ja vigastused ning suundusime mändide alla ülesannet lahendama. Nad olid langevarjudega hüpates end vigastanud. Sündmuskohal oli 5 kannatanut. Üks neist lamas maas lahtise jala luumurruga, ta karjus ja nägu oli kahvatu. Meie grupp sidus tal jala kinni ja kattis soojalt. Teine kannatanu seisis lahtise käemurruga üsna rõõmsalt, talle tegime puupulkadega lahase ja sidusime käe kinni. Kolmas kannatanu lamas teadvusetult maas, tema keerasime külili ja katsime soojalt kinni. Neljas kannatanu käis ringi ja ütles korduvalt, et tal on halb olla, kuid keegi temast välja ei teinud. Ühel hetkel kukkus ta kokku. Keerasime ta külili ja katsime soojalt kinni. Viies kannatanu oli nn segav faktor, kes ainult jutustas. Ka temaga keegi ei tegelenud. Sagimist oli palju ja kõik me olime nagu peata kanad.

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Kas toimetasime õigesti?
Pärast meiepoolset situatsiooni lahendamist andsid meie tegevusele hinnangu lektorid ja saime teada, mida tegime õigesti ja mida tuleks tulevikus kindlasti teistmoodi teha. Esimese kannatanu puhul, kes lamas maas lahtise jala luumurruga, oleksime pidanud vältima šoki seisundit ning tal terve jala üles tõstma ja soojalt kinni katma. Ka haava kinnisidumine ei olnud vajalik, sest transportima me teda ei pidanud. Samuti oleks võinud keegi tema juures kauem nn kätt hoida ja rahustavalt vestelda, kuid kokkuvõtteks oleks ta päris situatsioonis tõenäoliselt elama jäänud. 

Teise kannatanuga, kellel sidusime lahtise käemurru kinni ja tegime lahase, poleks me pidanud niimoodi käituma. Ta oli teadvusel ja sai ise teise käega enda vigastatud kätt toetada. Oleksime pidanud ta seina äärde istuma viima ja samuti lihtsalt rääkima. 

Kolmanda, teadvusetu kannatanuga, toimisime õigesti keerates ta külili asendisse ja kattes soojalt kinni. 

Neljanda kannatanu, kes kurtis kehva enesetunnet, oleksime pidanud panema koheselt istuma, et ta kukkudes end ei vigastaks. Oleksime pidanud temaga rääkima ja välja selgitama halva enesetunde põhjuse. Meie hilisem tegevus, kui me ta teadvuse kaotades külili asendisse keerasime ja soojalt kinni katsime, oli õige. 

Viienda, nn segava faktori, oleksime pidanud teiste kannatanute juurest eemale viima ja temaga vestlema. Võimalusel oleksime võinud teda ka teiste abistamisel rakendada, sest ta oleks olnud selleks võimeline ja abikäsi olnuks ka tarvis.


Situatsioon nr 2 - autoõnnetus
Meie mõtlesime esimesele grupile välja autoõnnetuse. Kannatanuid samuti 5. Autojuht oli joobes, nägu kahvatu. Teisel kannatanul oli autoklaas tõmmanud kõhu lõhki, soolikad rippusid välja ning ta oli teadvusetu. Kolmandal kannatanul oli pindmine peahaav, ise teadvusel. Neljas kannatanu oli samuti teadvusel, kuid (kaela)selgroovigastusega ning viiendal kannatanul ei olnud pealtnäha midagi viga, ta tahtis kogu aeg koju minna ja teisi kannatanuid kaasa võtta.

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Kuidas käituda?

Sellest situatsioonilahendamisest õpiti nii mõndagi uut. Joobes autojuhile oleks pidanud esitama täpsustavaid küsimusi enne teadvuse kaotamist. Tema olekust võis aru saada, et tegemist oli hapnikupuudusega. Kuna inimesel oli paha olla ja ta köhis enne teadvuse kaotamist, oli oluline, et ta oleks külili asendis (vastasel korral lämbumisoht). Kuna kannatanu oli juba end ise suutnud külili keerata, siis oli oluline jälgida, et ta selles asendis ka püsiks. 

Kõhuhaavaga kannatanu soolikad oleks tulnud kinni katta kilega. Soolikad on väga nakkusohtlikud ja kleepuvad ning võtavad kergesti külge igasuguseid ebemeid. Kui kilet pole käepärast, siis katta strech-materjaliga või teha riie veega märjaks, et see soolte külge kinni ei kleepuks. Fooliumit ei tohiks kasutada, kuna see on terav, pigem kasutada kilekotti. Antud kannatanu abistamisel kilet ei kasutatud, pakuti välja, et tuleb soolikad tagasi kõhtu lükata. Sellist asja aga ei tohiks kindlasti teha, kuna infektsioonioht on suur.

Samuti oleks antud kannatanu puhul tulnud jälgida, kui palju haavast verd tuleb. Kui veritseb väga palju peab haava kinni suruma ja lootma, et see aitab. Üldjuhul sellist haava ei tohi siiski kinni suruda. Kui antud kannatanut oleks pidanud transportima, siis oleks pidanud tal panema jalad konksu (sellises asendis on kõhulihased pingest vabad). Kui kannatanu oleks olnud teadvusel, oleks tulnud tal endal lasta valida mugav asend. Üks abistaja oleks pidanud jääma õnnetuskohal kindlasti antud kannatanu juurde jälgimaks tema seisundit (pulssi, hingamist jne). Kui kannatanut pole võimalik jälgida, keerata külili asendisse. 
Peahaavaga kannatanul tuli palju verd, kuid peahaava puhul on see loomulik – peast tuleb alati palju verd, kuigi asi ei pruugi üldse olla hull. Oluline oli üles leida haav ja vaadata selle ulatust. Šoki tunnust kannatanul ei olnud, haav tuli kinni vajutada ja võimalusel kinni siduda. 

Selgroovigastusega kannatanule oleks saanud esitada kontrollküsimusi tema seisundi koha, kuna ta oli teadvusel. Seda paraku ei tehtud. Tema liigutamine ühest asendist teise ei olnud vajalik ja seda ei tehtud ka korrektselt. Kui mingil põhjusel tuleb selgroovigastusega kannatanut liigutada, peaks seda tegema võimalikult kõval alusel ja mitme abistajaga, et kannatanu püsiks võimalikult liikumatuna. Samuti oleks tulnud jääda antud kannatanu juurde moraalseks toeks. Kui tegelikkuses inimressurssi nii palju ei ole, et keegi saaks jääda kannatanu juurde kätt hoidma, peaks ta mitme abistaja poolt külili asendisse keerama. 

Viiendale kannatanule pöörati tähelepanu ainult siis, kui ta teisi kannatanuid raputama hakkas ja nõudis koju sõitmist. Tema oleks pidanud sündmuskohast natuke kaugemale viima või lihtsalt maha rahustama ning igaks juhuks hoolikamalt jälgima. 

Triaa¾ - esimene tegevus õnnetuspaigal
Õppisime seda, et õnnetuspaigale jõudes tuleb määrata esmane kannatanute triaa¾ ehk ära hinnata, kui palju on kannatanuid, millised on nende vigastused ning teatada juhtunust häirekeskusele. Seejärel teha kordustriaa¾, mille järel anda esmaabi (elustamine, külili asend jne) ja jätkuvesmaabi. Kiirabitöötajad kasutavad triaa¾i tegemisel erinevat värvi kaarte, nt punane – kannatanu nr 1 (vajab kiiret abi), kollane – kannatanud (vajab abi, kuid ei ole veel kriitiline), roheline – ei ole kiire, must või valge – surnud.  Teadvuseta kannatanule tuleb alati kõige kiiremini abi anda. 

Kui kasutada triaa¾i tegemist eelmise situatsiooni puhul, siis värvid jaguneksid järgmiselt: joobes autojuht – punane (ta oli teadvuseta ja korises – panna külili asendisse ja seejärel tegeleda teiste kannatanutega); kõhuhaav – punane; peahaav – roheline (oli teadvusel ja adekvaatne); selgroovigastus – kollane (ta ei saanud liigutada ja kui ta oleks oksendama hakanud, oleks tõenäoliselt ära lämbunud). Segaja - roheline. Tihtipeale õnnetuskohal võivad aga triaa¾id muutuda – pidevalt peab silmanurgast kõiki kannatanuid jälgima.

 

Praktika
Pärast situatsioonide lahendamist praktiseerisime sidumistehnikaid. Kõik said proovida, kuidas siduda kinni erinevaid käe-, jala- või peahaavu. Samuti õppisime, kuidas dressipluusi või rätikuga murtud kätt kaela siduda. Viimase juures on oluline, et küünarnukk jääks salli kasutamisel selle sisse ja sõrmeotsad välja – nii on käsi fikseeritud ja saab jälgida sõrmede värvust. Kaelale võiks panna ka pehme toe. Arutlesime ka ¾guti panemise vajaduse üle, tuletasime meelde, mis puhul ja kuidas seda kasutada. 

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Pildi- ja videoanalüüs
Vaatasime pilte ja analüüsisime videot. 
Piltidel olid kannatanud alljärgnevate vigastustega:
* näpuotsad olid ära (rebimishaavad) – siduda kinni, käsi üles tõsta, traumapunkti minna. Vigastus ei ole eluohtlik. 
* peahaav – võib valada peale puhast vett, et haava paremini näha. Minna kindlasti iga peatrauma puhul traumapunktist läbi.  Alates 1 cm suurusest haavast on mõttekas õmmelda. 1 cm kohta tehakse tavaliselt 1 õmblus. Kui kannatanu on teadvusel, siis võib tekkida šoki seisund – panna ta selili ja tõsta jalad üles. Kui kannatanu on teadvuseta, siis keerata külili asendisse.
* vaagnaluumurd – käed üles, jalgu liigutada ei tohi, katta soojalt kinni. Transportida on äärmiselt keeruline, kui peab, siis teha seda kindlasti kõva aluse peal.
* naaskel (võõrkeha) kõhus – verd ei olnud, naaskel võrdlemisi külje peal kõhus. Fikseerida ja transportida.
* konks (kalapüügi lant) pöidlas – pöial tõsta üles ja traumapunkti, see lõigatakse välja.

Videos nägime lavastatud olukorda, kus kaubaauto oli sõiduautole otsa sõitnud. Kannatanuid oli kokku 8. Analüüsisime, mida ja kuidas abistajad tegid, mida jäeti tegemata, mida oleks pidanud tegema. Päris huvitav oli näha, milliste rumalustega võivad inimesed hakkama saada, kui neil puudub esmaabialane väljaõpe või nad lihtsalt ei mõtle, mida nad peaksid tegema. Näiteks kurtis üks kannatantutest (noor ema), et tema laps (imik) ei tee häält, mille peale üks abistajatest võttis imiku ema käest ära ja toppis ta auto pagasiruumi ning jättis sinna järelvalveta vedelema.   

Peale videoanalüüsi lavastasime ise veel 2 olukorda, mängisime need läbi ja analüüsisime tehtut. Hiljem rääkisime veel mürgistustest, võõrkehadest silmas, kannatanute transportimisest õnnetuskohalt, Heimlichi võttest (mida teha, kui toit läheb kurku) ja paljust muust.

Antud situatsiooniõpe oli väga vajalik ja õpetlik, kuna harjutasime tavapäraseid õnnetusi/olukordi, mis elus ette võivad tulla. Saime olla nii kannatanud kui abistajad ning kogesime seda, kuidas abistajad kannatanutega käituvad ning mida kannatanud ise abistajatelt ootavad. Õppepäeva lõppedes tõdesime, et sellist praktilist väljundit õpitule peaks kindlasti rohkem olema, saime väga positiivse elamuse. 

Veel fotosid galeriis.

Kodulehe tegemine

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

Instruktorid Kristiina Vaas ja Kärt Kaljapulk võtsid meid naerusuil vastu ja pakkusid võimalust otsida riidekastist endale sobivad riided, kellel oli määrimist taluvad hilbud koju jäänud Huvilisi oli kokku tulnud 10, kellest moodustati 2 gruppi ja õppetöö võis alata Päikesepaistelisel pühapäevahommikul 2. mail kogunesime Nõmmele Tallina Maleva staapi, et võtta osa meditsiinialasest situatsiooniõppest.

Kuidas käituda õnnetuspaigal?

meditsiinialane situatsiooniõpe
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse