Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kõne isamaale 2016 - Berit Cavegn, Tallinna ringkonna esinaine Kõne isamaale 2016 - Lugupeetud Naiskodukaitse esinaine, Kaitseliidu ülem, keskkogu delegaadid, saalis viibijad. ← Eelmine Kõne isamaale 2015 - Iive Rohtla, Alutaguse ringkonna esinaine Kõne isamaale 2016 - Berit Cavegn, Tallinna ringkonna esinaine

Kõne isamaale 2016 - Berit Cavegn, Tallinna ringkonna esinaine

Berit Cavegn, 10.aprill 2016

Lugupeetud Naiskodukaitse esinaine, Kaitseliidu ülem, keskkogu delegaadid, saalis viibijad.

Kõne isamaale 2016 - Berit Cavegn, Tallinna ringkonna esinaine
foto: Helen Allas

Viibimine Tallinna ühes olulisema väärtusega hoones, Eesti Rahvusraamatukogus paneb tahes-tahtmata mõtlema eestlusele ja kogu paberile trükitud pärandile, mis selle hoone riiulitel seisab. Rahvusraamatukogu on tegutsenud eri nimede all ja eri funktsioonides juba peaaegu 100 aastat. Nootidest eeposteni, teadusartiklitest uudiskirjanduseni. Rahvusraamatukogu kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks Eestis ilmunud või Eestit puudutavad teavikud. Väga suures osas langeb selle maja tegevus kokku ühe Naiskodukaitse väärtusega – pärimuse hoidmine – Naiskodukaitse hoiab au sees organisatsiooni traditsioone ja rahvuslikke tavasid ning jäädvustab ja väärtustab organisatsiooni ajalugu.

 

Kuidas me selle ülesandega hakkama saame?

 

Igal ringkonnal on omad tähtpäevad ja traditsioonilised üritused – maakaitsepäev, aasta ema valimine ja Naiskodukaitse mälestuspäev on vaid väike osa. Lisaks on vist nüüdseks juba kõikides ringkondades toimivad kultuurieriala grupid. Nende tegevus ulatub rahvuslike mustrite säilitamisest kuni taimede tundmiseni. Usun, et siiamaani oleme nii organisatsioonisiseselt kui ka väliselt juba väga palju teadmisi jaganud ja omandanud. Meil on oma ajaloo ja sümboolika komisjonid. Ja mis muu näitataks, et me oleme juba väärikas eas organisatsioon, kui eraldi ajalookomisjoni olemasolu. Järjepidevalt talletatakse loodavat ajalugu nii fotodena kui ka ürituste reportaa¾idena.

 

Peale niiöelda pehmemate tegevuste, hoiame me jätkuvalt elus ka põhimõtteid ja eesmärke. Lähitulevikus on oodata tähtsaid sündmusi. Kaheksa aasta pärast saab Lindade kompanii moodustamisest täis sada aastat. 89 aastat tagasi olid esimesed erialad, millel tegutseti, sanitaar-, toitlustus-, varustus-, majandus-, propaganda- ja noortetöö. Suures osas tegeleme meie, tänapäeva naiskodukaitsjad, samade asjadega. Ajad on muutunud, ja inimesed koos aegadega, kuid organisatsiooni põhitunnused ja eesärgid on läbi aegade jäänud samaks.

 

President Lennart Meri on öelnud: „Eesti tugevus on eelkõige meie terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe.“ Mugandan selle oma ettenägemise järgi – naiskodukaitsjate tugevus on terve mõistus, õppimisvõime ja tegutsemistahe.

 

Arvan, et üks õige naiskodukaitsja „võtab asja terve mõistusega“. Me peame hakkama saama kriisisituatsioonides, täitma käsku ja usaldama oma vaistu. See võib mõnikord osutuda üpris keeruliseks ülesandeks. Esiteks, mõnikord on raske korraldustele alluda. Teiseks, konstruktiivse kriitika asemel leidub puhtalt emotsionaalset hetkeajel virisemist, mis raskendab omavahelist koostööd. Kolmandaks, ja seda leidub enamasti vaid naiste seltskonnas, mõned isiksused, kas siis bravuurikad või tundlikud, lihtsalt ei sobi kokku ja ei suuda end ka niiöelda tagasi hoida. Mõnikord ampsame lihtsalt suurema tüki kui närida jõuame. Enamasti on võimalik siiski erimeelsused lahendada ja ma loodan, et organisatsiooni hüvanguks ollakse valmis ka teisi paremini mõistma ning kohati ka enda suunas kriitilise pilguga vaatama.

 

Nii organisatsioon ise kui üksikud liikmed Naiskodukaitses eraldi on pidevas arengus. Tehnoloogiaajastu saabumisega oleme muutunud, paberkandjal materjale jagavatest kursustest e-õppe kursusteni. Muidugi võib vaielda, et nii kaob ära isiklik tutvus teiste liikmetega. Kuid arvestades organisatsiooni järjepidevat kasvamist, võib eeldada, et kõiki inimesi ei saagi hästi teada-tunda. Lisaks, aktiivne tegevus, olgu see siis meditsiin, toitlustus, side-staap või hoopis mõne kollegiaalne organ, nõuab füüsilist kohalolu. Seega leian, et e-õppe juurutamine on ressursi otstarbekas kasutamine.

 

Tegutsemistahe on jällegi sõna, mis käib kaasas vabatahtliku tegevusega. Eks aeg-ajalt on ikka motivatsioonipuudust. Samas, kui mõtlen nendele nägudele, mida olen näinud, ja ka ilmselt osaliselt ise teinud – pärast ülirasket magamata öid ja stressisituatsioone täis koormusmatka, nädalapikkust toitlustamist välitingimustes, une pealt NATO tähestikku nõudvat staabitegevust või mõnda ülikasulikku pingelist koosolekut – tuleb hinge rahulolu ja näole muie. Üks pool on võimalus osaleda ja end arendada, teine ja veel tähtsam osa enda oskuste ja võimete, mõnikord ka millegi muu arvelt, panustamine.

 

Kui igast ringkonnast viis naist teevad sides- ja staabis pidevalt tööd, viis tagavad esmaabi, kümme käivad toitlustamas, viis formeerimas ja 25 on aktiivsed juhatuse, erialagrupi või revisjonikomisjonitöös, siis on see Eesti peale juba 800 väga aktiivset naist. Terve Eesti peale on aga 2350 naist, kes võtavad meie organisatsioonis saadud teadmised ja oskused kaasa oma kodudesse, ühiskonda. Ütlen ausalt, et see teeb tunde üpris julgeks. Lisaks, mõelge, missugused kontaktid need üle riigi on. Ükski naiskodukaitsja ei jää üheski maakonnas hätta, sest alati on lähedal võimalik lahendus teise naiskodukaitsja näol.

 

Üle-eestine võrgustik ja koostöö on märkimisväärne, ning see ei piirdu ainult Naiskodukaitsega. Näiteks, sel nädalavahetusel kasutame Tallinna ringkonna esmaabi baasväljaõppel instruktoreid teistest ringkondadest. Oleme laenanud oma liikmeid teiste ringkondade võistkondadesse erialavõistlusel. Sinilill mu revääril näitab ka suuremat sõnumit, mida naiskodukaitsjad aitavad ühiskonda viia. Kuulates tuttavaid või töökaaslasi, võin julgelt öelda, et kahe aastaga on suur töö ära tehtud ja inimesed tahavad seda väikest lillekest kanda. Ja need naiskodukaitsjad meie seast, kes võtavad aja ja teevad selle „midagi ekstra“ – käivad sinililli müümas, esindavad erialavõistlusel oma ringkonda, jagavad instruktorina oma teadmisi ja kogemusi, käivad Kaitseliidu õppusi tagamas, kandideerivad valitavale ametikohale ja nii edasi, on väärt suurt tänu.

 

Kuid vahel, pean tunnistama, tuleb ette motivatsioonipuudust. Põhjuseid on erinevaid. Korraldatud üritusel on osavõtt väike, tagasiside oma tehtud töö eest on negatiivne või puudub, läbipõlemine, kartus oma oskuste rakendamises ja palju muud seesugust. Soovitan alati uutel liikmetel alustada rahulikult ja järk-järgult liikuda selle poole, kuhu tahtmine ja hea meel suunavad. Organisatsioon oma olemuselt ei muutu, kõiki tegevusi, või siis sarnaseid tegevusi nendele, mida praegu tehakse, tehakse ka tulevikus. Ei ole vaja kiirustada! Tahte säilimine ja suutlikkus südamega panustada on olulisemad kui aasta aktiivsema uustulnuka tiitel. Ehk siis kvaliteet versus kvantiteet.

 

Ajal, kus multikultuursus on tavapärane ja eriti nüüd, kus Eesti Vabariik on lähenemas oma sajandale aastapäevale võiksime mõtelda rohkem sellest, mis meid, eestlasi, Eesti maa peal kinni hoiab. Esimesena tuleb kohe silme ette ühtsus, mis kestab laulu- ja tantsupeo aegu. Isamaaliste laulude ajal on nii vanade kui ka noorte silmis pisaraid märgata. Rahvakultuur ja rahvakalendri tähtpäevad ja traditsioonid – kevadpühal tehakse lõket, linnad on jaanipäeva paiku tühjad, sest inimesed on läinud oma lähedaste juurde aega veetma. Vabariigi tähtpäevad – paraadid, presidendi kõned, lipuheiskamine. Eesti lippu hoides on ka kõige vintskemad mehed hellad ja hoolitsevad nagu emad oma lapsi süles hoidmas. Viimasena ei saa mainimata jätta kõiki eestlasi, kes ümmarguse maakera peal laiali on, kuid siiski Eestit kõige südamelähedasemaks koduks peavad.

 

Ühe märksõnana torkab pähe austus kodumaa vastu. Mõistmine, mida see riik ja rahvas on pidanud aegade jooksul läbi elama. Austus ja sellest tulenev arusaam, et Eesti on meie riik, mida meie peame ise hoidma ja säilitama ja tulevikuks oma lastele pärandama.

Austusega käib koos ka koduarmastus ja pisikeste asjade väärtustamine. Näiteks ootan aega, ilmselt paari nädala pärast, kui looduses toimub see, mida ise kutsun „roheliseks plahvatuseks“. Umbes kahe nädala jagu, pärast seda kui rohi tärkab ja puud lähevad lehte, on kogu loodus selline mõnus lopsakas roheline. Teine umbes sama pikk periood on sügisel, oktoobri esimestel nädalatel, kui lehed puudel on kirjud, ja osad juba maha langenud. Need mõlemad perioodid on minu isiklik nauding.

 

Mulle jäid kõrvu kostma ühe komöödiasaate laulu sõnad. Enne kui sa Kalevipoega ei tea peast lugeda. Kõiki inimesi Eestis nimepidi kutsuda. Söönud ära kaks siga mõlema suupoolega. Teinud sada tiiru ülevõlli külakiigega. Võtnud peatäie viina kõigi külameestega. Käinud seenel, üles putitanud vanatehnika. Jumalamehed seda kõike hakkavad nüüd kontrollima. Enne seda Eestimaal sul pole õigust elada. Komöödia komöödiaks, kuid kõik need mõtted ju tegelikult viitavad ka sellele, kuidas me eestlastena elame ja oleme. Rahvusena me väärtustame oma kirjandust, kultuuri ja ajaloopärandit, maaelu traditsioone, toitu, lähedastega koosviibimist. Mulle tundub, et pole olnud aega, kus eestlased ei oleks tahtnud olla iseseisev rahvas.

 

Hetkel, kus on käimas Okupatsioonide muuseumi muutus Vabamuks avaldas muuseum mõtte, et tänast vabadust saab väärtustada vaid mõistes, mida tähendab, kui see sult ära võetakse. Pärast Eesti taasiseseisvumist oli hetk, mil tundsin, et vanem põlvkond, ka mu enda vanemad, olid rahulikud. Oli üleüldine tunne, et nii see nüüd on ja nii see jääb. Vaba õhkkond. Viimastel aastatel, kas siis naaberriigi tegevuse või kasvava terrorismiohuga, mis ka territoriaalselt meile aina läheneb, on aga taas tärganud rahutus ja ebakindlus. Ma usun, et me kõik oleme näinud malevates rohelise normal taseme asemel punast alfat ja nüüdseks juba harjunud mõttega, et iga hetk võib tulla „telefonikõne“.

 

Ameerika president John Quincy Adams on öelnud: „Üksikisiku vabadus on tema jõud ja ühiskonna jõud on üksikisikute jõudude summa, seega peab täiel rinnal vabadust nautiv rahvas olema sama tähtsal kohal ka kõige tugevamate hulgas.“

 

Kõne alguses mõtisklesin selle üle, mis Naiskodukaitse põhimõtete ja eesmärkide üle. Just need aitavad meil tugevad olla. Tugev rahvas ei kannata ebaõiglust või võõrast võimu. Kindlasti on eestlaste jaoks Kaitseliidu ja Naiskodukaitse olemasolu julgustav. Me oleme koos ja koos oleme läbi ajaloo olnud hingelt alistamatud. Nii ka edaspidi.

 

Lõpetan RUJA poolut tuntuks lauldud Hando Runneli luuletusega.

 

Ilus on ikkagi Isamaa pale

 

Ilus on ikkagi Isamaa pale,

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.

Valet me tunneme – tõesti kõik teame,

ent kas just meie need pühkima peame.

Pühime küll, ent kui mõtelda järgi,

äkki ei jäägi siis palju sealt järgi.

Ilus on ikkagi Isamaa pale,

kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.

Kodulehe valmistamine aara.ee

Kõne isamaale 2016 -

Kõne isamaale 2016 -

foto: Helen Allas Viibimine Tallinna ühes olulisema väärtusega hoones, Eesti Rahvusraamatukogus paneb tahes-tahtmata mõtlema eestlusele ja kogu paberile trükitud pärandile, mis selle hoone riiulitel seisab Rahvusraamatukogu on tegutsenud eri nimede all ja eri funktsioonides juba peaaegu 100 aastat Lugupeetud Naiskodukaitse esinaine, Kaitseliidu ülem, keskkogu delegaadid, saalis viibijad.

Kõne isamaale 2016 - Berit Cavegn, Tallinna ringkonna esinaine

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse