Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kõne isamaale 2006 - Nele Sarrapik, Tartu ringkonna esinaine Kõne isamaale 2006 - Kui ma täna ja praegu esitaksin siin saalis küsimuse: “Kes teist on Eesti patrioot?”, siis ma olen absoluutselt veendunud, et mitte ükski käsi ei jääks tõusmata. Sest me kõik tunnistame, et me oleme patrioodid. Ja patriotism on ju ka üheks olulisemaks põhjuseks Naiskodukaitsesse kuulumisel. Aitäh! Nele Sarrapik Tartu ringkonna esinaine Tähtpäevad Järgmine → Kõne Isamaale 2011 - Erle Eenmaa, Tallinna ringkonna esinaine Kõne isamaale 2006 - Nele Sarrapik, Tartu ringkonna esinaine

Kõne isamaale 2006 - Nele Sarrapik, Tartu ringkonna esinaine

Nele Sarrapik 20. aprillil 2006

Kui ma täna ja praegu esitaksin siin saalis küsimuse: “Kes teist on Eesti patrioot?”, siis ma olen absoluutselt veendunud, et mitte ükski käsi ei jääks tõusmata. Sest me kõik tunnistame, et me oleme patrioodid. Ja patriotism on ju ka üheks olulisemaks põhjuseks Naiskodukaitsesse kuulumisel.

Kõne isamaale 2006 - Nele Sarrapik, Tartu ringkonna esinaine
Nele Sarrapik Naiskodukaitse keskkogul aprillis 2006.

Mis see patriotism aga on? Kust ta tuleb? Mis paneb meid ütlema, et me oleme patrioodid? 


Alustuseks sellest, et mis see patriotism ikkagi on. Siinkohal polegi ilmselt tähtis, milline on sõnaraamatu definitsioon, vaid hoopis see, mida iga inimene ise patriotismi all silmas peab. Olete te mõelnud, mida see sõna teie jaoks tähendab?

 
Minu jaoks tähendab Eesti patrioodiks olemine Eesti ja eestluse väärtustamist, uhkust oma ajaloo ja rahva üle. Minu jaoks on see oskus ja tahtmine rääkida eesti keelt. Ja mitte lihtsalt eesti keelt, vaid puhast ja õiget eesti keelt. Keelt, mida meie esivanemad on rääkinud ja mida meil pole õigus ei amerikaniseerumise ega ühegi teise keele vägivaldse pealetungiga tappa. 


Kui kõik need eelmainitud väärtused koondada ja lisada neile piiritu isamaa-armastus, siis nendest kokku moodustubki minu jaoks patriotism. 


Eestlased on üks imelik ja imeline rahvas. Meie riik on gloobusel vaid näpuotsa-suurune ja iseseisva riigina oleme me ka üsna lühikest aega eksisteerida saanud. Aga ei saa eitada, et me kirjutame end iga päevaga järjest suuremalt ja sügavamalt maailma ajalukku. Seda eelkõige sellepärast, et meil on suuri inimesi ja suuri mõtteid. Meil on julgust, tahet ja usku homsesse. Just see teebki eestlasest visa võitleja ja soodustab suurte inimeste ja lennukate ideede sündi. Eestlased on lühikese ajaga väga palju saavutanud, olgu see siis spordis, muusikas, teaduses või poliitikas. Meid tuntakse, teatakse ja meiega arvestatakse. Kui Gustav Suits ütles eelmise sajandi algupoolel, et olgem eestlased, saagem eurooplasteks, siis mina arvan, et nüüd on see juhtunud. 


Me pole enam pelgalt eestlased. Meist on saanud ka eurooplased. Ent õnneks pole see Eesti pead segi löönud ja me ei hõika „hurraa” kõige peale, mida nn maailma vägevad ette panevad. Annaks jumal, et see nii ka jääks, et esi-isadelt pärinev ja loodetavasti veel paljudele järgnevatele põlvedele edasi antav kaalutlev talupojamõistus ei lööks kõikuma, kui suure ilma virr-varris meri põlvini tundub olevat. 


Ja kui isamaa-armastusest rääkida, siis tõepoolest, miks armastada tükikest maad, metsa merd, maju, teid, võibolla isegi kive? Mina näiteks armastan kive ka. Olgugi, et nad pole isegi mitte algselt Eesti päritolu, vaid Skandinaavia mäestikust mandrijäätumise ajal siia toodud. Ikkagi armastan ma kive ka. Mulle meeldib istuda rannas kivil, kus ilmselt paljud inimesed enne mind on istunud ja üksisilmi merele vaadates oma küsimustele vastuseid otsinud. Mulle meeldib suviti kõndida kadakate vahel ja aegajalt mõni kibe-mõru mari suhu torgata. Mulle meeldib tunda varvaste vahel Eestimaa kruusateede tolmu. Mulle meeldib rääkida vanade üdini vahetute maainimestega ja vaadata, kuidas lapsed keksu ja lumesõda mängivad. Mulle meeldib Talllinna Vanalinn ja Ida-Virumaa tühjade aknaaukudega linnaosad. Mulle meeldib, kui öösiti koerad hauguvad, see tekitab minus turvalise ja kaitstud tunde. Mulle meeldivad Lõuna-Eesti kuplid, aga täpselt sama palju meeldivad mulle tuhamäed. Mulle meeldib mütata sõpradega põlvist saadik soos ja tunda, et see on iga kell parem puhkus, kui see mis jääbki mind ootama Rivieras või Gran Canarial. Mulle meeldib Eestimaa üleni, sest siin on kõigel kodumaik juures. Mul on siin hea ja kaitstud tunne. Ma olen läbini kodumaa patrioot. 


Jõudes tagasi patriotismini on kõik see, millest ma eelnevalt rääkisin põhjuseks, miks ma väärtustan oma kodumaad just nii palju, kui ma seda väärtustan, miks ma tahan, et Eesti kunagi ei kaoks ja eestlus ikka au sees püsiks. Vahel ma mõtlen, et kas ma olen vajadusel valmis oma isamaa eest surema, ja tuleb tõdeda, et jah, ilmselt olen küll. 


Kust aga tuleb ühe inimese hinge patriotism? 


Ma olen viis aastat kodutütarde rühmavanem olnud ja minu jaoks on alati üheks suurimaks probleemiks ja võtmeküsimuseks olnud, kuidas ma õpetan lastele isamaa-armastust. Kas seda üldse saab õpetada? Aga mis siis, kui neist ei kasvagi patrioote? Ma polegi siiamaani leidnud valemit, kuidas inimesest tõeline eestlane kasvatada. 


Ise olen ma alati arvanud, et mind ei kasvatanud selles suhtes keegi. Ma hakkasin ise patrioodiks. Nüüd juba pisut vanamena, olen ma oma seisukohta muutnud. Ilmselt ei olnud mõjuteguriks siiski mitte ainult minu õrn ja vastuvõtlik iga Eesti taasiseseisvumise aja, vaid ka see, et minu ema on andnud oma parima, et kasvatada minust aus, väärikas ja endast lugupidav kodanik. Otseselt patriotismi pole meie peres kunagi rõhutatud, aga tuleb välja, et kuidagi varjatult olen ma seda siiski üsna suure annuse kodust kaasa saanud. 


Miks ma seda järeldan? Aga sellepärast, et vaadates praegu viis aastat hiljem oma kodutütreid, näen ma neist vastu peegeldumas isamaa-armastust. Ma ei kahtle enam, et neist kasvavad patrioodid, ehkki mina oma kimbatuses olen neist vaid oma riigile väärilisi inimesi kasvatanud. Küllap patriotism on siis eestimeelse kasvatuse varjatud osa. 


Ma olen juba rääkinud, mis minu jaoks patriotism on, ja pakkunud välja ka idee selle tekkimise kohta. Seega on jäänud veel küsimus, miks me ei võiks lihtsalt elada ja tunda rõõmu ilusa isamaa ning väärika rahva üle. Miks me peame valjul häälel ütlema või käsi tõstma, et meie oleme patrioodid. Miks me peame kuuluma mõnda organisatsiooni, et näidata oma isamaalisust? Kas tähtsam pole siis mitte see, mida ma sisemuses tunnen, kui see, mida ma välja näitan? 


Ma ise arvan, et päriskindlasti on igasuguse välja paistva patriotismi eelduseks sisemise patriotismi olemasolu. Ja tõepoolest on kõige tähtsam see, mida sa enda sees tunned. Samas tundub mulle viimasel ajal järjest enam ja enam, et võibolla tõesti üksikisikute hingepõhjas on patriotsim säilinud, seda ma ei näe, aga riigi ja rahvuse ühispatriotism on silmnähtavalt hääbumas. Me oleme kaotamas oma ketist pääsenud koera mentaliteeti, kes iga päev ja tund jookseb ringi ja liputab rõõmsal õhinal saba lihtsalt sellepärast, et ta saab seda teha. Me oleme langenud märkamatult ligihiilinud harjumuse küüsi. Me oleme oma eluga harjunud ja kaotanud seetõttu oma ühtse löögirusika ja identiteedi. Kui harjumus peale pressib ja ühtsus ning identiteet kaovad, kaob ka valvsus riigi ja rahvuse säilimise koha pealt. 


Kui ma vaatan ühiskonnas igapäevaga süvenevat ükskõiksust, tundub mulle, et on suhteliselt suur vajadus inimeste järele, kes ajaks selja sirgu, pea püsti ning ei häbeneks öelda valjul ja selgel häälel, et nemad on patrioodid. See tuletab ka teistele inimestele meelde, et omariiklus, oma rahvus ja oma keel pole mitte kingitused, vaid raske vaevaga kätte võidetud asjad, mida me ei tohi ära lörtsida ja käest lasta. 


Minu meelest on naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased just sobivad inimesed seda rolli täitma. Juba nende organisatsiooniline kuuluvus on sõnatu näitaja patrioodiks olemise kohta. Pangem siis sõnad juurde ja meenutagem inimestele aegajalt, et veel on olemas riigi patrioote, veel on inimesi, kes hoolivad. Ja ehk jõuab see sõnum nii neilt järgmiste ja omakorda järgmiste inimeste mõtteisse. 


Ehk saab meist jälle rahvas, kes on isamaa kutsel valmis tõusma barrikaadidele ja rahvas, kes on valmis ennast õlg-õla kõrval vabaks laulma. Rahvas, kes saab tagasi ühtsuse ja identiteedi. 


See oli see, mida ma täna teiega jagada tahtsin – isamaa-armastuse teadvusatmine ja patriotismi väärtustamine. Mõelge, ehk olete teie valmis olema selleks tõrvikuks, mis teistelegi valgust näitab ja kelle jaoks „Mu isamaa on minu arm” ei ole lihtsalt sõnad, vaid elupõhimõte. 
Aitäh! 

Nele Sarrapik 
Tartu ringkonna esinaine

Kodulehe valmistamine aara.ee

Kõne isamaale 2006 -

Kõne isamaale 2006 -

Nele Sarrapik Naiskodukaitse keskkogul aprillis 2006 Mis see patriotism aga on? Kust ta tuleb? Mis paneb meid ütlema, et me oleme patrioodid? Alustuseks sellest, et mis see patriotism ikkagi on Kui ma täna ja praegu esitaksin siin saalis küsimuse: “Kes teist on Eesti patrioot?”, siis ma olen absoluutselt veendunud, et mitte ükski käsi ei jääks tõusmata. Sest me kõik tunnistame, et me oleme patrioodid. Ja patriotism on ju ka üheks olulisemaks põhjuseks Naiskodukaitsesse kuulumisel.

Kõne isamaale 2006 - Nele Sarrapik, Tartu ringkonna esinaine

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse