Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Taaskord toimus üleelamislaager, kus instruktor Heigo Vija käe all palju huvitavat ja kasulikku õppisime. Alustasime liikumist Tsitre telkimisalalt, lõpetasime Raudojal ning kokku kõndisime ligikaudu 20 km. Ellujäämine ← Eelmine Toitlustamise baasväljaõpe: läbitud! Järgmine → HUNT läbi väliköögi silmade Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal

Anne Likold 4. aprillil 2016

Taaskord toimus üleelamislaager, kus instruktor Heigo Vija käe all palju huvitavat ja kasulikku õppisime. Alustasime liikumist Tsitre telkimisalalt, lõpetasime Raudojal ning kokku kõndisime ligikaudu 20 km.

Laager oli tõeliselt huvitav ja elamusterohke. Kodust ei olnud vaja palju asju kaasa võtta: ainult vahetusriided, ellujäämiskomplekt, mis taskusse mahub ja paar veepudelit. Kõik muu vajalik tuli meil endal iseseisvalt meisterdada.

 

Pärast lühikest sissejuhatust alustasime vajalike materjalide ja toidu hankimisega. Kibuvitsamarjad tõmmise tarbeks, igale osalejale viis peopesasuurust kivi kaissu võtmiseks, et soojust säilitada ja kolmemeetrine kaigas, mis on eriti pimedal ajal soisel pinnasel käimisel abiks; poole käsivarre pikkused puupulgad seljakoti raami valmistamiseks, pilliroog ja muud kuivad taimed sooja küljealuse mati valmistamiseks.


Kui kõik asjad tehtud ja ette valmistatud olid, pakkisime seljakotid. See osutus oodatust palju raskemaks, kuna kaasa tuli võtta kivid ja ka tööriistad (saag, kirved), mis meile kohapealt anti ning paar liitrit joogivett. 

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Ilmaga meil vedas. Enamasti paistis päike ning miinuskraade polnud. Teekond läbi metsa oli suurepärane. Metsalõhn ja lindude hääled - see oli ülimalt mõnus, kuni selle hetkeni, mil saabus pimedus ning maastik vesiseks ning konarlikuks muutus.

 

Raske seljakott soonis õlgadesse, kaigas muutus käes üha raskemaks ja liikumine aina aeglasemaks ja kohmakamaks. Saapad ning püksisääred said märjaks, kuna vesi oli soisel pinnasel kohati põlvini. Teadmatus, kui kaua me veel kõnnime ja milliseks teeolud muutuvad, hakkas samuti meeleolu mõjutama: mätaste vahel koperdades hakkasid ka kohati „kurjad sõnad“ kostma.

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Peagi jõudsime kõvale ja kuivale metsarajale tagasi ning pärast lühikest rännakut teatas instruktor, et olemegi uuel laagriplatsil. 


„Tore, oleme kohal!“ Esimese asjana tegime üles tule, sest valgus ja soojus olid üliolulised. Kuna kõik olid rännakust natuke väsinud, siis keegi ei rõõmustanud selle üle, et pimedas küttepuid otsima peab hakkama. Ent ilmselgelt telk ise end ei püstita ja söök ise end lõkke peal ei küpseta, seega tuli meil kõigi nende hädavajalike tegevustega tegelema hakata.

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Pimedas on küttepuid ja muud vajaminevat varustust päris raske hankida. Seetõttu tasub seda kõike võimaluse korral teha valgel ajal. Õnneks olid meil aga taskulambid abiks. Kohe, kui tule üles saime, kogunesime kiirelt lõkke ümber ja istusime hetke vaikselt, vaadates tuld ja kuivatades jalgu.


Öö oli piisavalt jahe, et mitte lasta meil end liiga mugavalt tunda ja kaua magada. Mõned meist kössitasid öö läbi lõkke ääres, sest seal oli kõige soojem koht. Vapramad pugesid ikka telki ja püüdsid natuke magada, ent varahommikul olid ka nemad taas lõkke ääres tagasi. Öösel saime ka natuke vihma, mis hommikuks üle jäi. Kui valgeks läks, avastasime end looduskaunist kohast. Siiski olime kõik ka unised ja külmus oli ka kontidesse pugenud - magamata öö andis tunda. 

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Peagi pärast kerget hommikusööki, milleks oli kibuvitsatõmmis ja lõkkel küpsetatud ülimaitsev saiake, asusime taas varustust kokku pakkima, et tagasi liikuma hakata. Saapad olid just kuivaks saanud ja täitsa "inimese tunne" taas peale tulnud. Kui kott oli pakitud ja selga vinnatud, tuletasid valusad õlad end taas meelde. Selg oli ka kangem, kui kunagi varem ning samm kuidagi tönts.

 

Teadsime, et tagasiteel tuleb meil jõgi ületada. Mõtlesime tihti selle peale, mil viisil me jõge ületama peaksime. Stsenaariumid mu mõtetes muutusid aina süngemateks: põlvini, puusani või rinnuni neljakraadises vees ei tundunud üldse ahvatlev. Jõeületuse viis jäi aga kuni lõpuni saladuseks: et ikka oleks, mida oodata!

Pärast laagriplatsilt lahkumist olime peagi uuesti soos tagasi. Vesi tuli üle ja läbi saabaste... Õnneks jõudsime pärast lühikest sumpamist tagasi metsateele, mis meid peagi jõe äärde viis. Teadsime, et nüüd ongi see kauaoodatud hetk käes - ületame jõe ja saamegi varsti koju tagasi ning kuivad riided selga! Istusime hetkeks ning instruktor tutvustas erinevaid viise, kuidas säärast jõge ületada võinuks. Pean tunnistama, et ükski nendest viisidest meeldiv ei tundunud: igatpidi oleks märjaks ja võib-olla ka külmetada saanud.


Äkitselt tuli instruktori jutust välja, et lähedal asub üks, küll veidi ohtlikuvõitu purre. Olin küll end juba mõttes vees sulistamiseks ette valmistanud, kuid hetkega muutusin uskumatult rõõmsaks: me saame kuivalt üle! See oli ülimalt hea uudis.

Pärast üle libeda purde saamist ja lühikest kõndimist jõudsime Raudsilla matkakompleksi juurde, kus ootas meid ülihea suitsuligaga kuum hernesupp ja soe tuba. Olimegi üle elanud! Ees ootas veel vaid kodutee.

 

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Pärast sellist nädalavahetust hindan selliseid mugavusi nagu soe tuba, pehme voodi, rahulik uni, kuivad jalad ja pingutusteta kättesaadav söök palju kõrgemalt. Üleelamislaager aga ei peagi olema mugav ja tore, sest üleelamissituatsioon iseenesest tavaliselt endas midagi toredat ei hõlmagi.

 

Tõsi on see, et väsimus, tüdimus, magamatus, kerge nälg ja teadmatus ning mugavuse puudumine toovad inimeste käitumises välja selliseid jooni, mida harjumuspärases olukorras tavaliselt ei näe. Inimesed muutuvad sageli närvilisteks, kergesti ärrituvateks või siis tõmbuvad endasse ja ei pane isegi tähele, kui keegi grupi liikmetest abi vajab. Tähelepanu koondub rohkem iseendale.


Oluline on aga koostöövõime säilitamine ning ühiste eesmärkide saavutamise nimel pingutamine. Vaid sel juhul elamegi üle.

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal
Foto: Anne Likold

Suur aitäh instruktor Heigo Vijale, et ta meile teadmisi ja oskusi jagas ning meie väikese torisemise välja kannatas. Aitäh ka abiinstruktor Rasmus Rüngenenile, kes meile nii jõuga kui nõuga toeks oli.

 

Kodulehe tegemine

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager

Laager oli tõeliselt huvitav ja elamusterohke Kodust ei olnud vaja palju asju kaasa võtta: ainult vahetusriided, ellujäämiskomplekt, mis taskusse mahub ja paar veepudelit Taaskord toimus üleelamislaager, kus instruktor Heigo Vija käe all palju huvitavat ja kasulikku õppisime. Alustasime liikumist Tsitre telkimisalalt, lõpetasime Raudojal ning kokku kõndisime ligikaudu 20 km.

Kivid kaisus: kevadtalvine üleelamislaager Lahemaal

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse