Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt Instruktoriks olemine on väljakutse Välikoka kursus oli üks nendest asjadest, mida sellel aastal natuke kartsin, aga samas ka ootasin. Nimelt, kui kursuseülemalt telefonikõne sain, kus mind kursusele instruktoriks kutsuti, oli esimene mõte küll, et midagi on segamini läinud ja see kõne ei saa kohe kindlasti olla mulle mõeldud. Peale esimest ehmatust aga tundus see vahva väljakutsena, millega saab ennast proovile panna ning samas ka tohutult palju õppida ning areneda. ← Eelmine Mari Raamoti nimeline rattamatk kulgeb sel aastal Valga lähistel Järgmine → Ilmus 'Kaitse Kodu!' Naiskodukaitse erinumber Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt

Krista Kiil 24. augustil 2015

Välikoka kursus oli üks nendest asjadest, mida sellel aastal natuke kartsin, aga samas ka ootasin. Nimelt, kui kursuseülemalt telefonikõne sain, kus mind kursusele instruktoriks kutsuti, oli esimene mõte küll, et midagi on segamini läinud ja see kõne ei saa kohe kindlasti olla mulle mõeldud. Peale esimest ehmatust aga tundus see vahva väljakutsena, millega saab ennast proovile panna ning samas ka tohutult palju õppida ning areneda.

Et julge hundi rind on haavleid täis, olin ma nõus proovima, sest kaotada ei olnud midagi, kuid võita väga palju. Lisaks oli kursuse esimese nädalavahetuseni veel mitu kuud aega ning see andis omakorda julgust juurde.

 

Võin kohe öelda, et see aeg lendas linnutiivul ja juba oligi käes esimene nädalavahetus. Kuna minu jaoks oli see peaaegu esimene kord olla kursusel instruktoriks ning tunde anda, siis võite kolm korda mõelda, mitu korda ma Kirnale sõites tahtsin autol otsa ümber pöörata ja mingi haleda vabandusega tagasi kodu poole pöörduda. Õnneks suutsin ma ennast kokku võtta ja ilmusin ikkagi kohale. Enne oma esimest tundi pabistasin päris palju, kogu tunniteema oli nagu peast pühitud ning enesetunne oli selline, nagu kuuleks isegi sõna „köök“ elus täiesti esimest korda. Seistes klassi ees ning vaadates minu poole vaatavaid silmapaare, sain esimest korda aru, et olen võtnud omale päris korraliku vastutuse. Peast käis läbi mõte, et mis siis saab, kui ma ei saa hakkama? Mis siis saab, kui mu õpilased peavad mind halvaks õpetajaks? Mis siis, kui ma ei oska nende küsimustele vastata? Otsustasin, et ma ei saa õpilasi alt vedada ning proovin anda endast parima, juhtugu mis tahes. Seega, värisevate põlvedega ning väriseva häälega alustasin tundi. Ja usute või ei, kõik läks hästi. Hästi läks ka järgmine kursuse nädalavahetus, kus klassitundidele lisandus praktiline toiduvalmistamine. 

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson

*

Esimesel nädalavahetusel jagasime kursuslased gruppidesse ning üks grupp oli minu. Minu esimesed nunnud. Teisel nädalavahetusel juba sain nendega koos väliköögis toimetada. Kui ma ise välikoka kursusel osalesin, tundus mulle alati, et grupi õpetajal ei ole üldse raske töö. Lihtsalt tuleb ja istub köögis, küsib vahel küsimusi, vajadusel suunab, kuid enamasti passib niisama. Noh, võin nüüd öelda, et tegelikult see päris nii ikka ei ole. Võib-olla jäi õpilastele tõepoolest mulje, et ma väga midagi teinud ning lihtsalt jõlkusin köögis samal ajal, kui nemad süüa valmistasid. Tegelikult valdas mind enamuse ajast küsimus, kuidas olla oma nunnudele võimalikult hea õpetaja, kuid selliselt, et ma liiga palju ei sekkuks ja ise peakoka rolli üle ei võtaks, vaid laseks neil ise lahendusi leida, omavahel suhelda ning köögis askeldada.

 

Peab ütlema, et ega ma väga sekkuma ei pidanudki, kõik toidukorrad sujusid ilusti ning mingeid suuri apsakaid ei juhtunud, mu õpilased olid väga tublid. Samuti valmis kõik õigeaegselt teisel grupil, tundus, et kursuse nädalase praktika ajal ei ole instruktoritel suurt midagi teha kui lihtsalt jälgida. 

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson

*

Praktika Pitkal

 

Praktika toimus augusti alguses Pitka luureretkel toitlustades. Sinna sõites tundus küll, et ilmaga pole meil absoluutselt vedanud, umbes poolel teel hakkas nii kohutavalt vihma kallama, et igasugune isu autost välja minna oli kadunud. Nursipallu kohale jõudes ei olnud olukord enam siiski nii nutune. Koheselt pidime valima omale ööbimiskohad majas ning seejärel asuma toimetama köögi territooriumil, kuna kogu köögikraam oli vaja püsti panna, paigutada ja töökorda sättida. Reaaluses nägi see välja nii, et viskasin oma seljakoti ja välivoodi teisel korrusel nurka ning läksin köögi alale. Taaskord jagati õpilased kahte gruppi ning taaskord sain ühe grupi endale vastutada. Pidime teise grupi õpetaja Edaga valima, kumb grupp alustab söögitegemisega, sest valmistada tuli juba esimese päeva lõunasöök. Kuna minul ei olnud midagi selle vastu, et valmistada oma grupiga õhtusöök ning Edal polnud midagi selle vastu, et valmistada oma grupiga kohe lõuna, siis nii läkski. 

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson

*

Ma mäletan, et sisimas ma olin isegi veidi õnnelik, et mu grupp pidi alustama õhtusöögist, sest see andis lisaaega enda ettevalmistamiseks. Nagu ma juba korra olen öelnud, siis grupi õpetaja näiliselt nagu ei teegi mitte midagi. Tuleb küll koos oma grupi õpilastega õigel ajal kööki, kuid siis istub niisama ja joob kohvi ja räägib teiste instruktoritega või laopidajaga juttu. Tegelikult see nii pole. Tegelikkuses jälgisin oma grupi tegutsemist, vaatasin kella, menüüd, mõtlesin toiduvalmistamise tehnoloogiale, hindasin peakoka hakkamasaamist, jälgisin üldist olukorda. Muidugi, seda kõike saab teha ka kohvitermos aurava kohviga käes. 

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson
Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson

*

Kui aprillis Kirnas sujus minu grupil toiduvalmistamine ideaalselt ja mingeid probleeme ei tekkinud, siis kindlasti ei saanud sama hästi minna praktikal. Ilmselgelt oli tähtede seis vale, grupi õpetajal üüratu karmavõlg ning peakokal tšakrad kinni, sest terve nädala jooksul tabas ainult minu gruppi kahel korral elektrikatkestus. Täpselt sellisel hetkel, kus oleks kõige rohkem olnud elektrit vaja. No selge, kui elektrit ei ole, siis välikokk on leidlik ning leiab lahenduse, kuidas teha süüa mitte millestki (see tegelikult ei ole praktika kohta päris õige väide, kuid sobis hetkel konteksti) ja mitte millegagi. Hakkama mu nunnud igatahes sellega said.

 

Kambavaim trotsib pinget ja unevõlga

 

Siiski, vaatamata väikestele viperustele toimis grupp suurepäraselt. Näha oli, kuidas iga päevaga saavad inimesed järjest rohkem omaks ning üksteisest hoolitakse. Mulle tohutult meeldis grupi kambavaim, ühes rütmis toimimine. Kui ei oleks teadnud, siis poleks eales arvanud, et tegemist ei ole juba aastaid koostöötanud välikokkade meeskonnaga. Mis puudutab ebaõnnestumisi, siis tark inimene õpib oma vigadest ja ei tee sama viga mitut korda, et veenduda, et tegemist on tõepoolest veaga. Ilma vigadeta ei toimu mingit õppimist, seega väiksed viperused on teretulnud ja head, suurte viperuste vältimiseks praktikal ongi grupil õpetaja. Igatahes olin ma kodus valmistunud väiksemateks massirahutusteks ja intriigideks, mille tulemusena kõnnib vähemalt pool mu grupist praktikalt minema, kuid õnneks midagi sellist ei juhtunud. Vastupidi, kõik lahenes käigupealt ja sujuvalt. Ei saa öelda, et see nädal oleks kursuslastele just lihtne olnud – ilmad olid püsivalt kuumad, päike kõrvetas, toidukogused olid meeletud, pinge kasvas koos unevõlaga. Sellele vaatamata olid kursuslased vaprad ning pidasid ilusti vastu. Võib vist öelda, et eesmärk sai täidetud, praktika lõpuni pidas vastu viimne kui üks õppur. 

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt
Hetki Pitka laagrist. Foto: Eha Jakobson

*

Kokkuvõtteks võin öelda, et välikoka kursus oli sellel aastal üheks minu suuremaks väljakutseks. Ma õppisin sellest kogemusest tohutult palju, selle eest tahan tänada kõiki Pitka luureretkel praktikal olnud kursuslasi (aitäh teile Ariana, Karin, Kristiina, Maie, Piret, Kaire, Evelin, Kristiina, Maire, Marina, Annely, Anna-Liisa, Merili, Malle, Viktoria, Sirje, Ruth, Mati, Ivan, Sergei, Urve, Toomas, Kainar), teisi instruktoreid, kursuseülemat ja otseloomulikult meie laopidajat, ilma kelleta oleks pooled naljad olnud olemata. Muide, laopidaja töö on tegelikult kõige raskem ning laopidaja on köögimeeskonna jaoks tegelikult kõige asendamatum inimene. Ilma laopidajata ei toimu köögis mitte midagi. Lihtsalt nii ongi.

Kodulehe tegemine

Instruktoriks olemine on väljakutse

Instruktoriks olemine on väljakutse

Et julge hundi rind on haavleid täis, olin ma nõus proovima, sest kaotada ei olnud midagi, kuid võita väga palju Lisaks oli kursuse esimese nädalavahetuseni veel mitu kuud aega ning see andis omakorda julgust juurde Välikoka kursus oli üks nendest asjadest, mida sellel aastal natuke kartsin, aga samas ka ootasin. Nimelt, kui kursuseülemalt telefonikõne sain, kus mind kursusele instruktoriks kutsuti, oli esimene mõte küll, et midagi on segamini läinud ja see kõne ei saa kohe kindlasti olla mulle mõeldud. Peale esimest ehmatust aga tundus see vahva väljakutsena, millega saab ennast proovile panna ning samas ka tohutult palju õppida ning areneda.

Instruktoriks olemine on väljakutse ehk muljetusi välikokakursuselt

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse