Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
Akadeemilise jaoskonna kanuumatk Akadeemilise jaoskonna kanuumatk 8. septembril 2007 korraldas akadeemiline jaoskond üheksale liikmele ning nende paarile vaprale pereliikmele vaheldusrikka väljasõidu kanuudega mööda Valgejõge. Aga järgmine kord sõidame kohe mereni välja ja vahepeal ööbime telkides! Matkamine ← Eelmine Jalgpallilaager Alus Järgmine → ÜKS artikkel: "Vormis naised" Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

Marilin Prants, akadeemiline jaoskond 16. sept. 2007

8. septembril 2007 korraldas akadeemiline jaoskond üheksale liikmele ning nende paarile vaprale pereliikmele vaheldusrikka väljasõidu kanuudega mööda Valgejõge.

Kui ma udusel varahommikul Estonia ette jõudsin, olid soomlased juba kohal ehk terve plats oli turismibusse täis. Lootsime, et nemad kanuutama ei tule, sest muidu läheb jõel kitsaks.


Peale oma inimeste ja varustuse bussi pakkimist võtsime suuna mööda Peterburi maanteed Sika silla poole, mis asub keset Tapa polügoni.

 

Kohale jõudes hakkas juba päike sillerdama ning tunnike ootamist, kuni buss-autod lõpp-punkti ümber paigutatakse, ei tundunudki igavana. Eriti kui võileibu ning teed kugistasime. Järgnes varustuse pakkimine suurtesse mustadesse prügikottidesse (veekahjustuse vältimiseks) ja snäkkide-toitude-veetagavara jagamist võrdselt kanuude vahel. Ning valmis me olimegi.

Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

Siis tegi „Valgejõe kanuumees“ meile instruktaa¾i, milles toonitas kanuus seismise ohtlikkust ja õpetas erinevaid võimalusi, kuidas vees leiduvatest takistustest koos kanuuga (ja enamjaolt kuiva jalaga) üle saada. Enne meie vetteminekut lasi ta varvast – vist ei tahtnud maarottide merekooli vaadata (meist vaid kaks olid eelnevalt kanuud tüürinud).

 

Mind määrati kanuusse Siiriga (teine vastne nkk’lane peale minu ja Kärdi) ning entusiastlikult tassisime oma kanuu esimesena jõe äärde. Tänu lumelukuga saabastele jäid mul tüüri ronides jalad kuivaks ja sõit läkski lahti. Jõudsime paar käänakut läbida, kui tagantpoolt hakkasid lähenema kaasvõitlejad. Kanuu kanuu haaval möödusid nad kõik mõne aja jooksul meist. Ei tea, kas me olime liiga aeglased või ei pakkunud meie jutt liuskurite sootunnuste määramisest ja ämblikuliste liikidest huvi? Veega me ju neid ei pritsinud...

 

Sõudsime ja sõudsime, tüürisime ja tüürisime – käänak käänaku järel aimu omamata millal lõpuks lõunasöögi peatuspaika jõuame. GPSi ju kaasas polnud. Jõuvarude jaotamisel oli suur tähtsus. Vahepealsed magusabatoonid ning naljaheitmised andsid samuti energiat. Aga teiste kanuutajate kolistamised aeruga ja käskluste jagamised, kuhu tüürida, jäid aina kaugemaks kuni segunesid viimaks looduse häältega.

 

Meil tuli ületata mitmeid takistusi – raskemad neist olid vettelangenud puud. Mõned nipid:
-         tagasikäik sisse ja puu madalamast kohast üle pressida,
-         puurondile kinni jäädes õõtsutada-nõksutada (mõlemad kanuutajad korraga) ennast edasi-tagasi nagu kiikhobu peal, kuni üle saad,
-         suurel kiirusel üle puutüve rammida,
-         hädavariant: kanuust jalgupidi puu peale ronida ja kätega kanuu üle puu lükata.
Viimast varianti peaaegu et ei esinenudki.

 

Maastik muutus pidevalt – alguses oli jõgi kitsam ja kahelt poolt kõrge kõrkjaseinaga piiratud. Hiljem läks laiemaks ja oli näha ilusat segametsa. Iga käänaku taga oli uus üllatus vahelduva maastiku näol.

 

Kui enamus aega oli loodushääled rahustava alatooniga, siis ühe käänaku tagant välja sõudes kuulsime ootamatut raginat kõrkjates. Põder – arvas üks. Karu – arvas teine. Ei – hoopis kelmikalt silma pilgutav kalamees.

 

Kui me parajasti looduse mitmekesisuse üle ei arutanud või elukogemusi ei vahetanud, tundsin huvi, kus need pardikesed ja pardipojakesed võiksid olla, keda ma oma eelmisel kanuumatkal (samal jõel) nii hulgakesi kohanud olin. Ja paar käänakut hiljem tuiskaski üks selle liigi isendeid suure kisaga kõrkjatest taevaavarustesse – mul pidi aer käest kukkuma, sest nii kiiret soovi täideminekut ma polnud oodanud.

 

Veel mõni tund ja varsti juba heliseski mu veekindlasse- avamatusse kotti pakitud mobiil, ja eespool-kanuutajad uurisid, kus me oleme. No jõel oleme... Nemad olid juba lõuna-paika saabunud ning ootasid meid kannatamatult, sest supipõhi oli meie kanuusse pakitud. Eks sellepärast me ei kiirustanudki esimeseks olemisega, et peakäik meie käes oli.

 

Õnneks ei pidanud nad kaua nälgima, sest jõudsime vee keema hakkamiseks kohale.

 

Teiste kanuutajate taktika oli meie-loodus-uurijate omast päris erinev: enamusel (eesistujatest, kes tempot dikteerisid) oli hasart sees olnud, et kas juba järgmise käänaku taga on peatuspaik?! Ja nii nad ajakava kindlalt edestasidki.

 

Lõunasöök oli maitsev – priimusel soojendatud frikadellisupp, kartulipuder (mis nagu hiljem välja tuli, oli esimeses kanuus), igat sorti võileivad ja samast metsa alt korjatud suured pohlamarjad.

 

Kui enamus jõeäärsest loodusest oli puhas (v.a need paar plastpudelit, mida mul hoo pealt kanuusse õngitseda ei õnnestunud), siis söögipeatus toimus küll väga reostatud alal – tankisilla juures lõkkeplatsil. Loodetavasti pannakse sinna kunagi prügikast mittelagunevatele ja mittepõlevatele jäätmetele, mida ikka korrapäraselt tühjendamas käiakse...

 

Lõuna söödud, lükkasime end jälle kaldast lahti. Seekord lasime teistel kohe alguses mööduda – nüüd sööke meie kanuuse ei pakitud.

 

Arvestasime, et kui Sika sillast Tankisillani läks umbes 4 tundi, siis matka teine pool peaks sama pikk olema ehk 19ks peaksime Suru sillani jõudma. Jõgi läks laiemaks, ületatavad puurondid jämedamaks ja kalamehi tekkis jõe äärde juurde.

 

Kui tundus, et oleme väga teistest maha jäänud ja kell hakkas ka juba õhtusse veerema, tõstis ürgnaine meis pea, ning suud kriipsuks surudes ja aeru kätte pigistades kihutasime viimased pool tundi mootorpaadi kiirusel, ehmatades viimase kui kalamehe saagi jõemutta.

 

Mõne aja pärast kuulsin käänaku tagant kose mühinat – aga sealkandis neid ju pole!

 

Meie ajaline arvestus oli vigane olnud – lõpp-punkt Suru sild koos temale eelnevate salakavalate kividega paistis juba! Teised kanuutajad olid oma sõidukid kaldale tirinud ja tulid meie viimast pingutust sillale kaema.

 

Aga pealtvaatajate silme all läheb ikka etendus viltu, kuigi peaproov oli viimased seitse tundi kestnud. Jäime kohe esimese kivi otsa kinni – ei edasi ega tagasi liikunud me kanuu. Ka nõksutamine ei aidanud. Kasutasin nimekirja viimast soovitust lahtipääsemiseks ja ronisin kanuust välja (sest minul olid saapad, aga Siiril tennised). Ja lahti me saimegi!

 

Aga ainult järgmise kivini ning jälle otsast peale. Juba vihale ajas see viimase kümne meetri läbimise kiirus. Hõikasin sillal ootajatele, et nad köie viskaksid, kuid läbi mühina nad vist ei kuulnud. Eks nad olid ise samasugust põrguvaeva näinud ja selleks need salajased jõuvarud inimesel ongi, et viimasel lõigul pingutada jõuaks. Ka see kivi kaugenes peale jalahoopi (alles nüüd läks villane sokk saapa sees väheke märjaks). Viimased viis aerutõmmet ja ots oli kaldas.

 

Kanuu kaldale tirinud pidi selle ka ära puhastama, sest puude alt läbi sõites ja aeruga vehkides oli see loodust täis. Parklas bussi juures pakkisime ennast õhtujaheduses soojemalt sisse ja hakkasime põdrakärbseid juustes taga ajama.

 

Peale varustuse üleandmist transporditi meid lähedal asuvasse Eveli suvilasse, kus mõnus grillvorst ja saunasoe aitas lihaspinget leevendada.

 

Aga järgmine kord sõidame kohe mereni välja ja vahepeal ööbime telkides!

Kodulehe tegemine

Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

Kui ma udusel varahommikul Estonia ette jõudsin, olid soomlased juba kohal ehk terve plats oli turismibusse täis Lootsime, et nemad kanuutama ei tule, sest muidu läheb jõel kitsaks 8. septembril 2007 korraldas akadeemiline jaoskond üheksale liikmele ning nende paarile vaprale pereliikmele vaheldusrikka väljasõidu kanuudega mööda Valgejõge.

Akadeemilise jaoskonna kanuumatk

www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse