Abistamine algab iseendast

Külas olid kaks lektorit; mõlemal olid huvitavad, kuid väga erinevad teemad ette kanda.

Päeva esimesel poolel mõtiskleti koos Tartu Ülikooli lektori ja teaduri Jaanus Noormägiga eetika teemadel.

Õige ja vale, kasulik ja kahjulik, fakt või väärtus – erinevad traditsioonid ja eelistused teevad eetika mitmekülgseks, see võib aga omakorda palju küsimusi ja diskussiooni tekitada.

Kuidas järjestaksite ärieetika printsiibid Euroopa Liidus ja Eestis? Kasum, inimene ja keskkond – milline on teie arvates pingerida?

Kas karistuspoliitika eesmärk peaks olema karm kättemaks või ennetav hirmutamine?

Mis on vabadus ja kuidas me sellega tegelikult ümber käime?

Kas 80-aastase vanaema sättimine Alutaguse metsa karudele söödaks on eetiline? Eskimod ju teevad nii, et elujõulise elanikkonna jaoks ressurssi säästa. 

Kas tänaval prügikasti kallal laamendav ja korda rikkuv pubekas on ebaeetiline? Ei, ta on lihtsalt solipsistlik atomistlik eskapist ehk indiviid, kes lähtub iseenda poolt kehtestatud moraalinormidest, põgenedes muust maailmast üksindusse.

Kui mul on hea, kas see siis tähendab, et asi ongi hea? Ernest Hemingway ütles, et moraalne on see, pärast mida sa ennast hästi tunned. Aga me kõik teame, kuidas Hemingway lõpetas...

Egoism, relativism ja dilemma on eetika juures olulised märksõnad.

Lõpuks jagati meile ka infot õnneliku elu koostisosade kohta: tegutsemine, vabadus, iseloom ja suhted. Hoolitse, et sul oleks oma võimetele ja annetele vastav tegevus, võimalus ise valida ja enda jaoks olulisi asju otsustada, julge väljendada oma mõtteid, tundeid ja eripära, armasta ja ole armastatud. Ei midagi keerulist! Ja ärge ajage segi õnne ja nautimist – esimene on valdav meeleseisund, teine on ühekordne hea enesetunne.

Päeva lõpus kuulasime Põhja prefektuuri esindaja poolt ettekannet, kuidas saada aru, et laps on vägivalla ohver ja mida teha, kui sellisest juhtumist teada saad. Perevägivald teenib ühiskonnas järjest rohkem tähelepanu, see pole enam ammu „peresisene asi“. Vahel on sellest raske politseile teada anda, eriti kui tegemist on tuttavate või naabritega. Vahel võib juhtuda, et tekkinud vigastuse põhjendus on usutav või ongi aset leidnud midagi tavatut ja tegemist pole vägivallaga.

Pööra juhtunule siiski tähelepanu, kui kahtlus tekib veel millegi põhjal, nt laps kaebab kõhuvalu, käitub kummaliselt, ei taha kindla inimesega koos olla vms. Teavita abivajavast lapsest kindlasti kohalikku lastekaitset.

Kui ohver on täiskasvanu, kes ei soovi politseisse avaldust teha, siis veena teda vähemalt arsti juurde minema, et vigastused fikseerida. Hiljem on võimalik neid vajadusel kasutada, kui kannatanu ümber mõtleb. Sageli on peresisesed juhtumid rasked ka seetõttu, et uurimises puuduvad tõendid.

Olge hoolivad ja tähelepanelikud! Halb saab juhtuda siis, kui head inimesed ei sekku.