Uudised      KKK      Aastaplaan      Siseveeb      Kontakt      
“Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus! “Valge Laev” kui meeldejääv Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast läks üle pika aja võistlustulle ehk koormus-võistlus-matkale üks igati entusiasmi täis naiskond. Ettevalmistusajal, mis oli ootusärev ja pikk, saime luureõpet, muid teoreetilisi teadmisi ja oskusi, mida rajal olles praktiseerida. Üks oluline eesmärk sai täidetud- meil oli keset raskusi kõigest hoolimata siiski lõbus! Võistlused ← Eelmine Mõista-mõista mis see on: kuus kullerkupukest, seitsmes hõbelilleke? Järgmine → Südamlikkust ja emotsioone täis "Kallistus emale" “Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus! koormusvõistlusmatk; valge laev

“Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus!

Minna Pert ja Angelika Lebedev 6. mail 2011

Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast läks üle pika aja võistlustulle ehk koormus-võistlus-matkale üks igati entusiasmi täis naiskond. Ettevalmistusajal, mis oli ootusärev ja pikk, saime luureõpet, muid teoreetilisi teadmisi ja oskusi, mida rajal olles praktiseerida.

“Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus!
Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad

Kohalesõit võistluspaika Läänemaal algas juba varastel hommikutundidel- pole ammu nii vara ärganud, unised võistjad korjati kodudest kokku ja asuti teele. Sõit oli meeleolukas, kuna keegi ei teadnud, mis meid reaalselt ees ootab- mõnus ärevus puges järjest sügavamale hinge.  Sihtpunkti jõudes saime teada, et meie stardiajani on aega mitu head tundi. Sisustasime seda teiste võistkondadega suheldes, külapoes käiguga, et toiduvarusid täiendada ning kotte üha uuesti ümber pakkides.

Stardis kontrolliti varustust ning ergutustiimi saatel asusime teele- ikka veel see mõnus ärevus hinges! Lõpuks rajal! Määrasime esimese punkti kindlaks ning asusime selle poole reipalt mööda asfalti teele, kuid mingil hetkel otsustasime lõigata ja suundusime põllule. Lumi oli veel piisavalt tugev, et meid kanda. Tagantjärele vaadates oli see hea otsus, sest põldu mööda edasi liikudes silmasime äkitselt ühte poistest koosnevat võistkonda, kes millegipärast jooksma hakkasid. Vahetult pärast seda märkasime kollaste tunnustega märgistatud autot meie poole liikumas- VASTUTEGEVUS! Instinktidele tuginedes pistsime jooksu. Õnneks seekord pääsesime, kuid poleks arvanud, et juba algus nii võhmalevõttev võib olla.  Esimeses punktis lahendasime esmaabi küsimustiku ja suundusime edasi. Vältimaks vastutegevust järgmisse punkti jõudmisel, otsustasime asimuudi järgi läbi metsa minna. Müttasime soises metsas kindlasti rohkem kui 3 tundi, ületades nii pisemaid kui ka suuremaid ja veidi ohtlikumaid veetakistusi. Väljas oli soojem, kui varasematel päevadel, mis omakorda põhjustas lume sulamise ning tegi meie liikumise keerulisemaks- igal astutud sammul vajusime isegi kuni puusani lumme. Õnneks saime mõningatel hetkedel kasutada loomade ettesammutud radu. Tegime enam kui ühe pausi, et jälle uut energaiat ja jõudu koguda. Kartes vastutegevust, hoidsime tähelepanelikult silmad-kõrvad lahti, pidev valvelolek tegi rajal olemise veel põnevamaks.

Teise punktini jõudsime märgatavalt raskemalt kui esimeseni. Lahendasime kauguste määramise ülesande, siis sirutasime jalga - kes sokke vahetades, kes veekanistrit täites. Emotsioone oli selleks ajaks juba küllaga, kuid jõudu edasiminekuks jagus.

Kolmanda punktiga vastamisi olles eksitasime ennast oma tarkusega, mis maksis meile väikese lisadistantsi, kuid õige suuna peale saades, liikusime reipalt edasi. Ületasime jõetakistuse väga edukalt ja lisasime tempot, et edasiminekut näha ja tunda. Rahulikult metsa vahel liikudes kadus valvsus ning ühel teede ristumiskohal võtsime ette järjekordse sokivahetuse pausi. Suutsime veel nalja visata ning tegime plane edasiliikumiseks, kui äkitselt paistsid eemalt autotuled.  Võimalikult palju asju sülle haarates tormasime otsejoones metsa poole varju. Kahel meist oli veel üks jalg paljas ning niimoodi läbi lumehunnikute hüpates, said nad hea karastuse. Kartused ei osutunud asjatuks- tegu oligi meie jaoks hirmuäratavate kollasete tähistega autoga. Kükitasime puudevilus, kuni oli kindel, et meid enam ei varitseta. Üks viimane kuiv sokk on ilmselt siiani seal metsaveerel… Õpetlik oli seik igal juhul, sest järgmisel korral valime kõigiks pausideks varjualusema koha.  

Julgus oli keset teed käimise jaoks kadunud, seega hoidsime võimalusel kraavide lähedusse. Peagi olime üsna lähedal kolmandale punktile, milleks oli luure. Selleks ajaks oli õhtu juba saabunud, kõik meie ümber oli pime, sombune ja udune. Põhimõtteliselt pidi tunde järgi edasi liikuma, kuna taskulampi ei julgenud kasutada. Otsustasime luurele saata naiskonnast 2 liiget, kuna keegi pidi varustust valvama jääma.

Katsumuse osaliseks said nii paigalejääjad kui luureleminejad. Oli pime, pime ning ringi liikus mitmeid sõidukeid. Luureülesandele minekul sai päris kaua metsa serval liikumatult seista, lamada, kükitada vältimaks vastutegevuse kätte jäämist. Edasiliikumise tempo oli aeglane, kuna kõik tundus pimedas ohtlikult kahtlusi äratav. Vahepeal lasti valgusrakette, mis kõik ümberringi tõeliselt heledaks muutis, lisaks pagutamised ning hüüud. Esimese luurekogemuse jaoks tõeline adrenaliinilaks. Üritasime tempot kiirendada, kuid sulav lumi ei lasknud meil lihtsalt edasi liikuda. Vahepeal avastasime end vaat, et poolde säärde uletuvas veelombis, mis pimedas lume alt kuidagi välja ei paistnud. Märksõnadeks oli märgus ja külmus. Mingil hetkel otsustasime tagasi pöörduda, kuna kõigil oli külm ning pisike tüdimus puges põue.

Taas kokku saades kerkis esile küsimus, kas jätkata või ei. Võib öelda, et olime eriarvamustel. Otsustasime jätkata, kuid kolmekesi. Koos paistis meil edasiminekuks vajalikku jõudu veel jaguvat!

“Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus!
Võistlushoos

Järgnevas tuletegemise punktis saime kenasti hakkama, edasiminek tundus ainuõige mõte. Kahjuks või õnneks ei saanud kasutada otseteed läbi metsa, kuna loodus ei lubanud meil seal  liikuda. Algas kõndimine, mis kestis ja kestis… ja kestis. Pimedas tundus tee kuidagi monotoonne. Siiski jõudsime lõpuks granaadiheitmise punkti. Suutsime seal hea tulemuse saavutada, kuid otsustasime seejärel üheskoos, et lõpetame selleks korraks. Kuna juba ammu ei olnud jalad kuivust tundnud ning vanad vigastused hakkasid külmaga tunda andma, ei tahtnud me kehade piinamisega liiale minna. Metsast väljasaamine oli omaette ettevõtmine traktori ning toreda onuga, kes meid sõidutama nõustus. Rajal olime ühtekokku umbes 15 tundi, koos ooteaegadega pikenes meie retk enam kui 24 tunniseks seikluseks.

Kokkuvõtvalt oleme saadud kogemustega VÄGA rahul! Ükskõik, kui palju õpetusi ei kuulaks, materjale ei lehitseks, loeb ikkagi see, mille füüsiliselt läbi teed. Oleme seda meelt, et järgmisel aastal uuele katsele ning seekord võiduka lõpuni! Järgmisel päeval veidi kanged lihased olid mõnusaks meenutuseks olnule. Saime aimu, kuidas võistlusmatk on üles ehitatud, kuidas erinevates olukordades käituda, kui palju ja millist varustust tasub kaasa võtta ning kindlasti õppisime oma tiimi liikmeid lähemalt tundma. Üks oluline eesmärk sai täidetud- meil oli keset raskusi kõigest hoolimata siiski lõbus!

Kodulehe tegemine

“Valge Laev” kui meeldejääv

“Valge Laev” kui meeldejääv

Tallinna ringkonna naiskodukaitsjad Kohalesõit võistluspaika Läänemaal algas juba varastel hommikutundidel- pole ammu nii vara ärganud, unised võistjad korjati kodudest kokku ja asuti teele Sõit oli meeleolukas, kuna keegi ei teadnud, mis meid reaalselt ees ootab- mõnus ärevus puges järjest sügavamale hinge Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast läks üle pika aja võistlustulle ehk koormus-võistlus-matkale üks igati entusiasmi täis naiskond. Ettevalmistusajal, mis oli ootusärev ja pikk, saime luureõpet, muid teoreetilisi teadmisi ja oskusi, mida rajal olles praktiseerida.

“Valge Laev” kui meeldejääv ellujäämine aprillikuus!

koormusvõistlusmatk; valge laev
www.naiskodukaitse.ee © 2016 » Naiskodukaitse